Häid jõule ja head uut aastat! FFFFFFFFUUUUUUUU

Vau WTF?, ... ritsikad?!

Tõsijutt!

Nonii!!

Täna algab juudi uusaasta! Algab 5770. aasta. Pidu käib 20.septembrini! Juudid usuvad ka, et sellel päeval on inimese sünnipäev. Palju õnne, inimene!!

Lugu, viimane osa

Samas kui see ei olnud maavärin, mille järeltõukeid ma ennist tundsin, siis oleks pommiplahvatus loogiline seletus. Teine pomm tundub enam tõenäoline. Kuid miks sa peaksid pommitama sama kohta kaks korda? See ei ole loogiline. Keegi ei teeks seda. Eeldades, et tegemist oli kusagil 60 kilose pommiga, asetab see plahvatuse asupaiga umbes 5 kuni 6 kvartali kaugusele. Mis asuks Vene saatkonnast nii kaugel? Ma avan telefoniraamatu ja uurin kaarti. Muuseumi, raamatukogu? See hoone mündi tagaküljelt? Ma joonestan kaardile ringi, kus teine pomm võis asuda ning järsku ma märkan seda. Loomulikult! Küll ma olen loll, sellepärast saatkonnast ei vastatud. Eesti saatkond asub täpselt ringis. Seega oli see Eesti saatkond, mis langes terroristi rünnaku ohvriks. Sellepärast ei töötanudki ükski nende number. Ma vaatan telefoniraamatust Eesti saatkonna numbrit. Oota natuke, millegipärast näib ka see number mulle tuttav. Loomulikult, see on ju number minu kirja tagaküljelt, see mis sõi minu esimesed 10 grondot. Ma mäletan, et number kutsus ühe korra ja siis jäi liin tummaks ja tabas ka järeltõuge. Ma tean, et see näib statistiliselt võimatuna, kuid ma helistasin sinna täpselt sellel hetkel kui pomm plahvatas. Ma vaatan betooni, midagi nagu häirib. Ma ei saa päris hästi aru, kuid siis see tabab mind. See oli minu kõne, mille pärast saatkond plahvatas! Mina olen terrorist! Miks ma peaksin midagi nii jubedat tegema? Tapma kõik need süütud inimesed? Ma ei saa aru. Ma vaatan oma käsi. Need värisevad. Sellel minu kirjal peab olema mingi seotus kõige sellega. Silmitsen kirja. See on minu käekiri, minu allkiri kirja all. Kuid mingil põhjusel on see vene keeles, kuigi ametlik keel on siin kontruk. Järelikult on see kiri mõeldud venelastele lugemiseks kui ma olen surnud. See on minu manifest. Ja mul pole õrna aimu, mida see tähendab. Ma haaran ruttu oma vestmikku ning otsides sealt sõnu oma kirjas, hakkan ma tõlkima seda kantoukki. Suure tõenäosusega pole see just parim tõlge, aga loodetavasti sellest piisab juhuks, et ma pean oma manifesti lugema Kantouki ametivõimudele. Ja ma olen päris kindel, et nad annavad mulle kellegi, kes oskab eesti keelt. Ma olen selles kindel. Ma võtan oma viimased 10 grondot sõrmede vahele ning seisan telefoni aparaadi ette. Eks ma kasutan selle, et neile helistada. Mul pole õrnagi aimu, mis ametkonda ma helistan, kuid lähtudes tolle hoone pildilt mündi tagaküljel, on see tähtis hoone. Lugedes neile oma manifesti kantouki keeles peaks saama asja nii kaugele, et nad annavad mulle läbirääkija. Läbirääkija, kes oskab eesti keelt. Kutsub. Toru võetakse vastu ning koheselt hakkan ma lugema oma manifesti. Lõppu nõuan ma eesti keelt rääkivat läbirääkijat. Kuid poole pealt kõne katkeb. „Halloo?“ Ma panen toru hargile. Vaevalt 10 sekundit hiljem heliseb telefon. Ma tõstan toru hargilt ja kõrva juurde. „Ma eeldan, et see on Priit Jõgi, Kantouki Vabadusearmeest, kellega räägin.“ „Jah, see olen mina.“ „Ma saan aru, et olen hukule määratud, kuid mul on vaid üks palve. Ma tahan rääkida oma naisega veel viimast korda.... Mul on talle midagi öelda.“ „Teie naine? Triin Jõgi? Ma kardan, et see on võimatu.“ „Mis mõttes,“raev tõstab minus pead: „Kas te tahate, et ma laseks ka kolmanda hoone õhku?! Otsige üles minu naine ja andke talle toru!“ „Aga härra Jõgi, oma manifestis kirjutasite, et teie naine suri kaks aastat tagasi. Ta oli üks hukkunutest Eesti-Vene ühises õhurünnakus.“ Ma löön toru hargile. Mind tabab raev. Ma löön jalaga puruks putka küljeklaasi ning haaranud maast oma telefoniraamatust saadud peitli, hakkan ma sellega peksma kõike, mis mu silma alla jääb. Viimaks langen ma väsinult maha ning panen pea põlvedele. Aeg möödub. Ma silmitsen oma uuristatud auku seinas kui telefon heliseb. Tring-tring-tring. Ma võtan toru. „Halloo?“ „Priit, sa oled elus! Nad ütlesid seda uudistes, kuid ma ei uskunud seda enne kui kuulsin ise, et see oled sina.“ „Ee..., kes te olete?“ „See olen mina Tiit. Sinu kaasvõitleja Kantouki Vabadusearmeest. Kuula mind, just enne sinu kõnet rääkisin ma telefonis päästeametiga ja nad ütlesid mulle, et kulub umbes kaks päeva enne kui nad sinuni jõuavad.“ „Ma suudan selle aja vastu pidada.“ „Loomulikult Priit. Sa jääd ellu.“ Ma ei vasta. „Priit?“ „Tiit, ma tahan, et sa kuulaksid mind eriti tähelepanelikult. Üks venelanna on kinni telefoniputkas minu lähedal. Tema number on 597 315. Ma tahan, et päästeamet talle helistaks. Öelgu talle, et ta pööraks end näoga ukse suunas ning hakkaks uuristama seina, mis jääb temast vasakule. Umbes 15 sentimeetri sügavusel on teine telefoniputka, mis sisaldab piisavalt värsket õhku kaheks päevaks. Öelge seda talle, et ta jääks ellu!“ Ma panen toru hargile. Kõik need avastused on pannud mu pea taaskord valutama. Ma vaatan üles. Näib, et ma ei jää siiski ellu. Kuigi samas ei olnud ellujäämine just minu põhieesmärk. Pigem oli see, et saada taaskord kokku Triinuga. Ma võtan taskurätiku ning surun selle oma uuristatud auku. Kiire arvutus näitab, et mul pole jäänud kaua. Ma olen rahulik ja külma peaga. Näib, et minu ainus lootus on lunastus. Tunni ja kahekümnekolme minuti pärast algavad hallutsinatsioonid. Kuid see tähendab, et need hääled, mis kostuvad minu putka ukse eest on päriselt. Seda muidugi juhul kui minu arvutused ei olnud iseenesest juba hallutsinatsioonid. Aga see hääl. See hääl kõlab nii tuttavalt. Nii reaalselt! Ma tulen Triin!

Bow before the almighty mindst3r

Lugu, osa 5

„MENJA NADA POMUSH!“ Torust kostub valju naisterahva karjumine. Üks ja see sama lause. Kiiremini kui rasvane välk haaran ma toru ning karjun vastu: „Vabandage proua, kas te oskate eesti keelt?“ „MENJA NADA POMUSH!“ „Okei, kas see mida te räägite vene keel? Kõlab küll nii. Kas te räägite kontrukki?“ „MENJA NADA POMUSH!“ Kui see on nii ehk tähendab see, et abi on juba teel. MENJA NADA POMUSH! MENJA NADA POMUSH! „Äkki on teil võimalik helistada Vene saatkonda? Muidugi kui teil on peenraha käe pärast.“ MENJA NADA... MENJA NADA POMUSH! „Aga kui te ei oska kontrukki, kuidas te teate, mis numbril helistada? Kas te tahate Vene saatkonna numbrit? Ma võin selle teile anda. Okei, olete valmis? 5-6-5-1-0-1. Aga kurat, teil ei pruugi olla peenraha, et helistada.“ MENJA NADA POMUSH! „Ma tean, mida teha! Ma helistan ise Vene saatkonda ja annan teile teie sõnumi edasi ning teie numbri.“ MENJA NADA.... Ma panen toru võidukalt hargile. Ise mõeldes, mida küll „menja ni stes“ võiks tähendada. Noh, see võib olla midagi stiilis- appi, aidake ma olen putkas kinni. Samas võib see ka tähendada, et ma lähen lolliks. See on muidugi paraja riski peale minek, helistada Vene saatkonda, eriti kuna mul on ainult üks 10 grondone alles. Kuid see on mu ainus lootus siit pääseda. Ma hakkan otsima telefoniraamatust Vene saatkonna numbrit. Hmm, imelik, ma ei leia ühtegi märget, et Vene saatkond eksisteeriks. Aga samas ei pruugi kontruki keeles Venemaa sama, mis eesti keeles. Ma haaran vestmikku ning hakkan uurima. Ahaa, Ruski! Ma sisestan mündi ja valin numbri. Vaikus. Imelik. Putsi! Liin on jälle surnud! Ma kükitan põrandal. Samas ma võiks ju naise sõnumi tõlkida kontrukki ja siis edastada selle keskjaama ja oma hädaabi võimalikele numbritele. Ent samas tahaks ma saada aimu, miks igal numbril on liin tumm, millel ma helistan? Ma valisin vahepeal teise automaadi numbri, võttes ühe numbri lõpust vähemaks. Kuid ka see oli kutu. Ja mitte ükski saatkonna number, millel ma olen helistanud, ei tööta. Ma silmitsen telefoniraamatut. Oota!! See Vene saatkonna number näib tuttav- 597 314. Kuidas? Ma tõusen ja vaatan oma automaadi numbrit. 597 314. Võimatu!!! Ma olen Vene saatkonnas?! Ma astun natuke ringi, lastes peas ringi mõtet- ma olen kokku varisenud Vene saatkonnas? Aga miks ma arvan, et see varises kokku maavärinast? Eestis ju maavärinaid pole. Ometigi sirvides Kontruki kaarti täheldan ma, et see ei asu ühegi laama serval. Selge, seega on loogiline eeldada, et saatkonna varingut ei põhjustanud maavärin. Ainus, mis seda võis põhjustada on sõjaline või terroristlik rünnak. Vaikus. Muidugi! Tegemist on pommiga. Aga kuidas nad selle siis lõhkasid? Kui see lõhkekeha oleks olnud mürsu kujul, oleks see plahvatanud kokkupõrke tagajärjel. Kui see oleks olnud terroristi pomm, siis oleks see kas lõhatud eemalt raadioteel või siis enesetapja poolt. Samas tundub ebatõenäoline, et oleks kasutatud raadioteel juhitud pommi. On ju saatkondadel vahendid, mis blokivad kõik sissetulevad raadio sagedused. Kuigi teisest küljest võttes saab alati kasutada maaliine või tavalisi telefone. Kuidas sa sellest kõigest nii palju tead?

Noorte autorite toetuseks!

Teen ettepaneku korraldada heategevusüritus/oksjon, et koguda raha Mindt3ri raamatu väljaandmiseks. Niisama annetused ja muudsorti toetused on muidugi ka teretulnud. Igatahes tundub, et raamatumaterjali saab juba blogi sissekannetest piisavalt. Kindlasti leidub auväärsel autoril ka hulgaliselt nö. sahtliloomingut. Palume nädala jooksul registreerida kraam, mida keegi on nõus müüma, et toetada raamatu väljaandmist. Müüa võib potte-panne, retsepte, pesu, aluspesu, pehmeid mänguasju, ehteid, kasukaid, aktsiaid, ideid jpm.

Lugu, osa 4

„Kontruk baknom 10 grondo,“kostub vastus. Peale seda kõne katkeb. Edu! Minu esimene kantourise vestlus. Selle tulemusena õppisin ma uue sõna ning sain ka aimu hääldusest. Võib eeldada, et 10 grondo tähendab rahaühikut, mida ma peaks automaati sisestama. Ma mudin münti sõrmede vahel. Ka on loogiline, et baknom tähendab sisestage või makske. Nüüd jääb üle aint helistada oma hädaabi numbritel. Igakord kui kõne kutsub ja vastu võetakse, karjun ma telefoni: „Kontruk baknom PRIIT!“ Loodetavasti helistatakse hädaabi telefonilt tagasi ja siis hakkab pall veerema. Peale mõne tunnist ootamist, ei helista keegi. Ja kõigest 23 tundi on jäänud hapnikku. Ma arvan, et on aeg hakata mõtlema, kuidas kasutada oma 2 alles jäänud kõnet. Ma võtan taaskord telefoniraamatu kätte ning uurin seda. Pole erilist mõtet otsida kontruki. Parimal juhul saan kätte selle automaadi operaatori või paigaldaja ning on tõenäosus, et ka nemad ei saa minust aru. Siiski vaatan ma kontruki nimesid. Heites pilgu üles, märkan ma seda putkal ning idee lahvatab pähe. Loomulikult! Loll oled! On loogiline oletada, et see ei ole ainus telefoniautomaat ning kui on veel teisigi, siis.... Ma kargan püsti ja valin automaadilt numbri, muutes viimase numbri. 597 315. Kutsub! OOT!!! Mis see siis on?! Ma panen kõrva vastu betooni ning jah, ma kuulen helinat. Ma hoian kõrva vastu betooni. See helisemine ei anna mulle just palju aimu, kui paks on betoon minu ja helina vahel, sest ma ei tea kahjuks kui kiiresti levib heli läbi betooni. Kuid see annab siiski mulle suhte, mille ma saan kergesti panna triangulaarsesse maatriksisse. Eeldades, et mõlemad putkad on identsed, siis ei tohkis see minu suhtes asetseda kaugel ja et nende kahe putka vahel paikneb veel üks putka. Tuginedes oma arvutustele, tähendab, et minu ja selle teise putka vahel on kusagil 10 sentimeetrit. 10 sentimeetrit! See lahutab mind 4,5 kuupmeetrist lisa hapnikkust. 10 sentimeetrit minu ja 56 lisa elutunni vahel. Ning vastavalt mõõtmistele suudan ma sinna uuristada 10 tunniga. Ma haaran oma peitli ja haamri ning hakkan tööle. Peale pooletunnist toksimist olen ma kaetud higiga ning meeletu rammetus hakkab mind endasse haarama. See on raskem kui ma arvasin. Ma arvan, et see võtab pigem kusagil 15 hapnikku tundi. Aga 15 tundi on puht hinnanguline. Selleks, et olla kindel pean ma tegema uue origami kuubi. Kuid samas ma kahtlen, et ma kasutan enam kui 27 hapnikku tundi nende 10 tunni jooksul. Kuid kas ma saan olla kindel ja riskida praeguses olukorras? Ei! Ma teen järjekordse origami kuubi ja hakkan mõõtma, mis kiirusega ma hingan. Ma hingan sisse ja välja. Peale mõningast protsessi taipan, et unustasin täiesti teise putka ja selle õhu. Ma haaran telefoni toru ja valin taas kõrval putka numbri. See on vaevu kostuv, kuid helin päris kindlasti. Ma asetan toru automaadi peale ja seisan kõrv vastu seina, kuulates helinat kauguses. Järsku helin lõppeb, ma ei kuule enam seda lohutavat trill-trill-trill.

Lugu, osa 3

Ma võtan kausi ning kasutades hambaniiti seon selle lakke. Täidan kausi oma asjadega ja hoian seda paigal ning lahti lastes hakkab see pendli kombel kõikuma. Coriolise effekt toimib. Minu arvutuste kohaselt, tuginedes pendli liikumisele näib, et mu ma asetsen umbkaudu 37⁰ ja 49⁰ vahelisel põhjalaiusel. Minu pikkuseline asetsemine, põhinedes mu keha kella ja käekella vahelisele suhtele on hinnanguliselt kusagil 129⁰ ja 147⁰ idapikkuse vahel. Ma avan sõnaraamatu ning leian sealt seest maailma kaardi. Kandes koordinaadid kaardile, paiknen ma umbkaudu Texase suurusel alal. Kuid kaardi põhjal asetsen ma Venemaal, kuid kuna see pole võimalik ja ka pole võimalik, et ma olen keset ookeani, siis tähendab see ainult üht- ma olen Venemaa autonoomsel saarel, Kantoura vabariigis. See hakkab tunduma loogiline. Kuuekohalised numbrid, 112 puudumine. See pudikeel telefonis, telefoniraamatus. See on keel! Kantouris! Ma olin tõenäoliselt siin külastamas Triinu perekonda, kui maavärin tabas. Otsides varju maavärina ees, põgenesin ma telefoniputkasse, mis siis vajus maa alla. Uurides betooni lähedalt, märkan ma selles pragusi. Ahaa! See tähendab, et see oli varem lagi, mis siis maavärina tagajärjel murdus ja ümbritses putka. Ka seletab see peavalu, tõenäoliselt kukkusin ma peaga vastu seda riiulit kui maavärin tabas ning kaotasin teadvuse. Selle tagajärjel sain ma amneesia, mille pärast ei mäleta ma midagi enne praegust ja päeva (Nädalat? Kuud? Aastat?), mil ma sisenesin putkasse, et helistada Triinule ja öelda, et ma jään hiljaks. Noh, vähemalt nüüd ma tean, kus ma olen ning eks see ole juba pool lahingut võidetud. Ma helistan Eesti saatkonda ning nemad saadavad kindlasti päästjad appi. Ma haaran telefoniraamatu ning hakkan seda lappama, et leida saatkonna number. Jumal tänatud! Siin ta ongi- Estlikes embasi. Ma valin numbri, südant täitmas lootus. 7-6-3-1-7-3. Kurat! Number ei tööta! Imelik. Ma otsin äkki on USA saatkonna number telefoniraamatus, kuid ma ei leia seda. Ka ei ole Inglise saatkonda. Hea küll, ei tohi nüüd paanikasse sattuda. Proovime asjale läheneda teise nurga alt. Ma rebin telefoni raamatuküljest metallist varda. Sellega on ehk võimalik end vabadusse toksida. Kuid raske öelda, teadmata kui palju betooni lahutab mind vabadusest. Siiski kui ma möödan oma toksimise rütmi, siis on võimalik selle põhjal välja arvutada kui palju suudan ma järgneva 31 tunni jooksul betooni uuristada. Ma asun tööle, kasutades metallvarrast telefoniraamatust peitlina ja oma kinga haamrina. Peale mõningast tööd teen ma arvutused ja neist lähtudes saavutan ma järgneva tulemuse. Ma suudaks uuristada augu 3 sentimeetrise diameetriga ning kusagil 30 sentimeetrit sügav. Seega pole sel mõtet, ma panen tööriistad maha ning vaatan telefoni. On loogiline, et minu ainus pääsemisviis siit putkast on telefon. Okei, 112 number ei töötanud, sest Kantouras on tõenäoliselt teine number kasutuses. Mis on Kantourase hädaabi number? Tundub võimatu seda tuletada, kuid kasutades natuke loogikat, võib see olla võimalik. See peab olema maksimum 3 numbrit pikk, et hädaolukorras oleks võimalik kiiresti valida. Ka on tõenäoline, et number sisaldab vähemalt üht number ühte, et saaks kiiresti valida vanal ketas telefonil. Seega jääb mul kusagil 29 loogilist kombinatsiooni. Probleem seisneb, et mida ma ütlen. Mul on küll kantourise vestmik.... On selge, et selleks, et ma siit pääseks, pean ma õppima ära kantourise 30 tunniga. Võimatu? Kuid mul on kogu Kantourise riik telefonikõne kaugusel. Samuti saan ma ära kasutada oma vene-kantourise vestmikku. Ma istun maha ja võtan vestmikku kätte. Peale mõningast lugemist tabab mind teadmine, et ma ei tea sõnagi vene keelt. Kuid loogiliselt eeldades, algab iga vestmik tüüpiliste fraasidega. Kuid nende tähendus jääb mulle mõistatuseks. Järgmistel lehtedel on numbrid, foneetika ja erinevad Vene Föderatsiooni kaardid. Seejärel sõnaraamat. Pole just palju, kuid samas nagu ütelus on- beggers can’t be choosers. Ma valin keskjaama numbri ning kui teisel pool toru tõstetakse karjun ma torusse: „Kontruk 597 314.“

Lugu, osa 2

Selleks, et aega konstruktiivselt kasutada, vaatan järgi, mis vahendid on mul käepärast, et end päästa. Ma tühjendan oma mantli ja püksi taskud, leides sealt järgnevad esemed: kaks pastakat, 10 meetrit hambaniiti (ilma vahakihita), minu käekell (digitaalne), venekeelne raamat, kolm müstilist münti, mille päritolu ma ei tea ning minu käsitsi kirjutatud kiri. Kiri, eeldan, et on samuti kirjutatud vene keeles. Ainsad sõnad, millest ma aru saan on „Triin Jõgi“. See on minu naine! Kirja teisel küljel kaks müstilist kuuekohalist numbrit. Ei ole just palju, kuid nende esemetega pean ma end siit päästma. Ma istun ja hakkan sirvima raamatut. See on venekeelne reisi sõnaraamat. Kuid kuna ma ei tea sõnagi vene keelt ega ka keelt, millesse see tõlgitud, on see raamat hetkel kasutu. Muidugi saan seda kasutada vajaliku paberina kui vaja. Mis puutub pastakatesse, siis arvan, et need on minu parimad tööriistad. Peale selle, et neid kasutada raskete tehete tegemiseks, et siit putkast pääseda, saan neid ka vajadusel kasutada joogikõrtena. Ma uurin kolme münti. Kirjad neil müntidel näivad olevad see saladuslik teine keel, millesse portugali sõnaraamat tõlgib. Mündi ühel küljel on asiaatliku välimusega mehe profiil ja teisel küljel suur maja, oletan, et riikliku tähtsusega. Ma võtan ühe mündi kätte. See on piisavalt õhuke ning keerates kruvi laes, saab münte vajadusel kasutada kruvikeerajana. Ma kruvin lambikupli laest lahti ning võtan alla. Nüüd on mul kauss, kuhu sisse vajadusel urineerida. Kuid hambaniit? Mida sellega teha, peale selle, et hambavahedest viimase söögikorra jääke välja koukida. Aga hea küll, las see praegu jääb. Ma tunnen väsimust ning olles uhke enda käitumise üle selles segases olukorras, otsustan end premeerida uinakuga. Ma heidan pikali ja uinun hetkega. Ärkan pissi häda peale, ma urineerin lambikuplist kaussi. Olles lõpetanud, istun ma maha ning võtan kaussi kätte ning silmitsen kuldset vedelikku. See tähendab kaheksat lisatundi elu, kuid kas on see seda väärt? Noh, nende kaheksa tunni jooksul võib päästemeeskond minuni jõuda ja see omakorda tähendab 40-t lisa aastat elamist. Seega jah, see on seda väärt. Ma võtan pastaka, keeran selle lahti, eemaldan seest süsi ning hakkan kergete sõõmudega vedeliku ammutama. Arvestades, et mul on 1 sajale võimalus siit pääseda nende kaheksa tunni jooksul, tähendab iga sõõm keskmiselt kahte lisa kuud minu hinnalises elus. Ma panen pastaka käest. See viimane mõte hirmutas mind. Ma vaatan ringi, paranoiliselt. Veendudes, et mind on endiselt ümbritsemas betoon. On. Ma tõstan kausi suule ja kummutan ahnelt vedeliku kõrist alla. Vaatamata kõigele, ei teki okserefleksi ning mingil määral olen ma selle üle uhke. Peale mõningast puhkust uurin telefoniaparaati. Ma märkan, et tolle telefoninumber on kuue kohaline. 597 314. Läheb natuke aega enne kui ma taipan, et nood kaks numbrit minu kirja tagaküljel on ka kuuekohalised. On loogiline, et need on telefoninumbrid. Seega kui need on telefoninumbrid, millel ma pean helistama, on suht loogiline, et nad oskavad eesti keelt. Ma sisestan ühe oma kolmest mündist ja valin numbri. Esimene number ei ole kasutusel. Ma panen toru hargile ning masin annab mu mündi tagasi. Taas sisestan mündi ja valin teise numbri. Heliseb! Korra ja siis muutub liin tummaks. Ja seekord ei tagasta masin mu münti. Nüüd on mul kaks münti alles. Järsku hakkab kõik mu ümber värisema ja vappuma. Mida kuradit?! Ma heidan pikali maha ja tõmban end loote asendisse. Vappumine lõppeb sama äkitselt kui algas, olles kestnud alla kümne sekundi. Maavärin? Ei, ei ole, võib olla järeltõuge. Loomulikult, see seletaks, miks telefoniputka on betooni embuses. Hmm, kuid putka millesse ma sisenesin polnud majas, vaid tänaval. Õaaaahhhh, taaskord kipub uni peale. Aga ei, ma ei tohi magada enam. Mul on piisavalt aega magada, kui olen surnud. Pealegi on mul jäänud veel 37 tundi elada. 37 tundi saada sotti, mis juhtus ja panna käima mu päästeplaan. Samas kell on peaaegu üks. Üks päeval! Kuid miks ma siis unine olen? Kas on võimalik, et ....

Lugu, osa 1

Priit jalutab mööda tänavat, kaks kätt sügaval taskus, sügistuul viledalt näkku puhumas. Priit märkab telefoniputkat. Ta astub sisse, keerab end ukse suunas ning sulgeb ukse, sütitades tule laes. Pimedus. Ümberringi on pimedus. Priit on segaduses. Viimane asi, mida ma mäletan, et astusin telefoniputkasse, et helistada Triinule ja anda talle teada, et ma jään hiljaks. Järgmisena pimedus. Ma leban põrandal ning on tunne nagu oleks mu pea kruustangide vahel. Ma koban pimeduses, üritades saada selgust, kus ma olen ja mis seisus ma olen. Kõik on korras ning viimaks taban ma käega tuttavat eset- telefonitoru. Huvitav, kui kaua ma siin olen olnud ja kui kaua on Triin mind juba oodanud? Kulub aega ent lõpuks õnnestub Priidul end püsti ajada ning kätega ringi kobades leiab ta lõpuks telefoniputka ukse. Üritan ust avada, kuid see ei liigu. Peale mõningast edutut pusimist, otsustan hoopis ukse sulgeda. Tõmban ukse kinni ning latern putka laes süttib põlema. Valgus on alguses ere ning läheb aega kuni silmad valgusega taas harjuvad. Ma vaatan ringi. Ma olen telefoniputkas, kuid väljaspool putkat pole mitte maailm, vaid betoon. Sama betoon, mille peal ma ka seisan. Betoon ümbritseb kogu putkat ning betoon on ka putka all. 10 sentimeetrit, kilomeeter, on raske hetkel anda hinnangut kui jäme on mind ümbritsev betoon. On tunda paanika esimese märke. Ma ristan käed rinnale ning vaatan veel putkas ringi. „On suht kindel, et kui mu all ja ümber on betoon, siis on ka betoon mu pea kohal.“ Ma võtan telefonitoru ning kuuldes teiselt poolt tooni, tunnen end maailma õnnelikuma inimesena. Ma valin 112. Vaikus. Hmm, imelik. Ma valin 112 uuesti. Vaikus, jälle. Teiselpool pole kedagi. „Okei, ei tohi kaotada pead ja langeda paanikasse. Pole viga, ma helistan keskjaama ja lasen neil mind päästeametiga ühendada.“ Kutsub. „Ternok vap su knorme,“ kostub torust naisterahva hääl. „Kuidas palun?“ Ma panen toru hargile. See oli imelik. Ta rääkis täieliku jama. Ma pean järgi vaatama, äkki oli vale number või midagi sarnast. Ma avan telefoniraamatu ning oma suureks üllatuseks avastan, et ka see pole eesti keeles, vaid mingis ebamäärases keeles. Ma vaatan üles ukse kohale, kus kiri „Telefon“ peaks ilutsema, kuid mitte nüüd, selle asemel on seal kiri „Kontruk“. Kohtadele! Valmis olla! Läks! „Aaaaaaaaaaaaaapppppppppppppiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....“ Hea küll, rahune Priit, lihtsalt rahune. Sellel kõigel peab olema loogiline seletus. Ma haaran taas toru ning valin keskjaama numbri. „Halloo, kas te räägite eesti keelt? Eesti keelt?“ Midagi. Ma panen toru hargile. Spontaanne düsleksia? Ei, see ei seletaks betooni. Aga see on hea, sa mõtled Priit ja see on alati hea. Sinu aju on selles situatsioonis kõige võimsam abivahend. Ma pean teda kasutama, et selgitada välja, mis juhtus ja siis sellest tulenevalt mõtlema välja põgenemisplaani. Aga kuidas seletada seda betoonist kesta enda ümber? Kuidas seletada, et järsku ei räägi keegi sõnagi eesti keelt? Kas totaalselt lolliks minemine loeb ühe seletusena? Hea küll, tähtsamad asjad kõige pealt. Ma pean saama selgust, mis on mu pääsemise ajakava. Ma vaatan oma kella ning vajutades nuppe sean ma taimerile 48 tundi. Inimkeha võib vastupidada 5 kuni 7 nädalat ilma toiduta. Tõenäoliselt suren ma siiski enne vedeliku puudusesse. Seega on kaks öö-päeva suhteliselt loogiline aeg. Ma vaatan ringi ning mind tabab mõte, kas lämbumine saab probleemiks. Okei, vaatame. Putka suurus on umbkaudu 1x1,5x3 meetrit. Ning lähtudes minu origami kuubist hingan kusagil 1 kuupühiku minutis, mida ma siis saan kusagil 5 korda uuesti hingata, enne kui ma kaotan teadvuse. Seega annab see mulle umbkaudu 56 tundi õhuvaru enne lämbumist. Kahju, et ma suren 8 tundi varem vedeliku puudusesse. Seda muidugi juhul kui ma ei leia mingit moodust töödelda oma väljastatavaid vedelikke. 48 tundi, heites pilgu kellale- pigem 47 tundi nüüd. Niikaua on mul aega, et leida moodus siit pääseda, enne kui ma suren.

Põhjus

Käesolev kokkuvõtlik sisse-ja ülevaade on kirjutatud nendele inimestele, kes kogemata on selle blogi otsa sattunud aga ei saa aru millest jutt käib. Algselt loodi see blogi selleks, et kajastada meie toonases kontoris toimuvaid vahvaid sündmusi. Midagi ju ikka toimus. Aga algsest eesmärgist oleme väga kaugele triivinud. Aeg-ajalt muidugi leiab lugusid, kus tehtud kokkuvõtteid aastasündmustest ja tegelastest. Ja leiab ka lugusid, mis mingil määral kajastavad kontorisündmusi või on vähemalt nendest inspireeritud. Võõrale külastajale jääb siiski arusaamatuks, miks on blogi nimi Kontor. Tõsi ta on, et tehti katseid postituste sisu tsenseerida ning tehti ka märkusi postituste teemale mittevastavuse kohta. Miski ei aidanud. Nüüd on pooled blogi kaasautoritest üleüldse töökohta ja elukohta vahetanud. Paar daami on ka nime vahetanud. Blogimist on suhteliselt aktiivselt jätkanud kolm inimest, kelle postitustel ei ole midagi muud ühist peale selle, et kunagi töötasime ühes Kontoris. Võib-olla sellest piisab.

I'll just leave it here

Kuidagi nagu läheks kokku eelneva postituse teemaga? Roll!!!!

Throw away Your television!

Indias on välja tuldud uue ideega rahvaarvu kasvu piiramiseks: varustada võimalikult palju külasid elektriga, et võimaldada inimestel soetada telekaid. Kui inimesed õhtu otsa telekat vaatavad siis nad ei taha enam seksida ja ei saa lapsi nii palju. Üks vana hindu, 80-aastane 24 lapse isa arvas, et kui ta õhtu otsa telekast kõiki neid vahvaid asju vaatab, siis ta tahaks just rohkem lapsi saada. Haridus ja kontraseptiivid on olulised, kuid kogu riigi elektrifitseerimine võib olla täiesti arvestatav variant rahvaarvu kasvu piiramiseks, võib välja lugeda ühe kohaliku ametniku ütlusest. Need riigid, kus rahvaarv väikesevõitu peaksid siis tegema vastupidi - telekad ära korjama. Või piirama elektrikasutust. Niimoodi saaks reguleerida ka näiteks seda, millisest rahvusest lapsi sünniks. Kui mõnes riigis kipub olema palju teisi rahvuseid siis las nemad vaatavad telekat. Oma rahvas aga paljuneb vaikselt. Õnneks on meil piisavalt palju pimedat aega, millega ei olegi muud peale hakata kui kaissu pugeda ja....

Uudismoodustised

Kas keegi teab, mida tähendavad sõnad "ürje", "bandana" ja "spo"? Need peaksid kõik olema eest keeles... Pole veel ka aru saanud, mis on "plingimine". Mis järgmiseks?

Majanduslangus on läbi!

"Lehmakommitootja mitmekordistab töötajate arvu" http://www.e24.ee/?id=152210 Ees on pikk ja pidev tõus!

Kaups ja Schwarzkopfi pask

Esiteks, mindst3r - Bump this! (Suunab rusika ekraani poole)

Teiseks tahtsin kulutada kallihinnalist tööaega, mida ma enam kunagi tagasi ei saa, sellega, et raiskan ka lugejate aega. Nimelt - juhtusin eile pärastlõunal kesklinna, kus ma mõnuga ringi patseerisin ja suvist suduõhku hingasin. Võin kinnitada, et parima mekiga heitgaasid on Nissanitel, ehkki uuemad Fordid on ka täitsa normaalsed. Aga Fiatid ja veel hullem, Toyotad ei kõlba kassi sabagi alla. Kohe selline pigimaik jääb kurku.

Niisiis, jalutasin ma kesklinnas, ja kuhu mujale ikka kesklinnas sisse põigata kui kaupsi? Ja kuhu mujal kaupsis ikka sisse põigata kui Ilumaailma? Täpselt, eksole. Jalutasin ma seega seal ringi, põigeldes kõrvale ohtralt odekolonniga piserdatud lopsakate daamide trajektoorilt ja õgisin oma silmadega ahnelt kogu seda luksust ja dekadentsi, mis kaupsi esimesel korrusel valitseb. (Ärge heitke meelt, see lugu jõuab, erinevalt tavalisest, kusagile välja ka. Kannatust.) Viimaks leidsin ma riiuli, mis ahvatles himuraid noormehi ostma Got2Be juuksepastat, et nimetatud pumatiga oma juukseid võida ning seeläbi neidude südameid võita. Kõlab hästi, ütlete te kindlasti! Lausa suurepärane pakkumine, kinnitaksid nii mõnedki! Ei või olla, ahhetaksid teised!

Aga minu lugu jätkub. Kaupa lähemalt uurides leidsin sealt midagi veelgi paremat - võluv kiri pakendil lubas, et juuksegeel sisaldab FEROMOONE ja et peale selle kasutamist pean ma naisi kepiga eemale peksma. Seda esimest siis lubati otseselt ja teist kaudselt - ma ei tahaks sugugi, et mind reklaami vääriti esitamise eest internetihalvakspanuga kostitataks. Pööran ma pakendi ümber, ja tõepoolest! Ingredientside nimekiri kinnitab, et toode sisaldab androstenediooni (kogust ma kas pakendilt ei leidnud või unustasin selle juba ära). Kuna ma olen nohik, siis tundsin ühendi ära ja ütlesin endamisi valjusti "Hmm", noogutades ja tehes kole tarka nägu. Kahjuks ei pannud seda keegi tähele.

Ja nüüd pantshlain. Androstenedioon on küll suguhormoon, ent tegelikult on see vahepalaks nii testosterooni KUI östrogeeni biosünteesil. Ja erinevad uuringud näitavad, et kui mehed manustavad x koguses androstenediooni, kasvad ajutiselt nende seerumi testosteroonitase...aga samaaegselt kasvab ka östrogeenitase, ja seda märksa madalamate dooside juures, kui see, mis mõjutab testosteroonitaset. Seega - ostke got2be juuksegeeli ja võibolla saate endale vinged musklid...aga tissid kasvavad ka. The best of both worlds as it were.

Diskleimer - see on spämmipostitus. Lugege omal vastutusel. Blogi on lihtsalt liiga tühjaks jäänud.

Ma ju rääkisin teile...

Ma rääkisin teile, et zombie rynnak on paratamatu ja siin on toestus, kuidas USA valitsus pyyab varjata tode, mis tegelt juhtus. Onneks on meil omad mehed kohapeal ja rapoteerivad juhtumist 24/7

Puhkus...

Algamas on puhkus. Kui keegi midagi huvitavat teeb, näeb või kogeb siis võiks ikka märku anda. Juuresoleval pildil on illustreeriv tähendus.

Päeva põhjus

Wade "Cry-baby" Walker, Edward Scissorhands, Gilbert Grape, Ed Wood, Don Juan, Roux, Willy Wonka, Jack Sparrow, Sands, Sweeney Todd jne jne. Täna on Johnny Deppi sünnipäev. Pilti on raske valida. Väga raske.

4. juuni 1989

Võrdsus massides!

Olles äsja teinud suurepärase avastuse, soovin seda nüüd ka teiega jagada. Nimelt on tehtud järjekordne läbimurre liikumises täieliku võrdsuse poole. Olles igati kaasaegne inimene, saan seda vaid heaks kiita. Kuid - ma kaldun teemast kõrvale.

Aastast 2002, mil Anatoomilise Terminoloogia Rahvusvaheline Föderatiivkomitee võttis Skene näärmetele viitamiseks ametlikult kasutusele termini "prostata" ehk "eesnääre", on eesnääre nii meestel kui naistel. Hurraa! Hurraa! Hurraa!

Ja nüüd ka midagi lõbusamat. Internet ütles täna, et ma suudan oma hiirega klikkida sama kiiresti, kui 4 vibraatorit. Kuna ma ei ole veel kohanud vibraatorit, mis suudaks hiirt kasutada, jään esialgu skeptiliseks.

Muide, kas Kalkar Inglismaalt ka meie blogi väisab?

Nädal hiljem

Mul meenus, et moni aeg tagasi oli selline asi nagu Earth Day, kuid kahjuks olin ma siis motedega mujal ja jai post tegemata. Nyyd parandan selle vea.

Piibujutud

Helmut vaatas taevast. Sinine, sinine taevas, mitte ainsamatki pilve, ainult ere kollane päike, mis soendamas tema pruuni koonu. ”Ideaalne päev”, mõtles Helmut. Ta võttis istet aasal, ümbritsemas kõiksugused eri värvi lilled ja hakkas innukalt oma kasukat lakkuma. Eelmine nädal oli ta metsas koos Leidaga jalutades libastunud männikäbi otsas ning üks oks oli ta külge kahjustanud ning seda ta nüüd seal aasal ennast unustavalt lakkus. Märkamatult Helmutile oli tekkinud tema tegevusele pealtvaataja. Peale minutit-kaht märkas teda ka Helmut. See oli Leida. Leida oli metsa paksem ja kohevaima karvaga mõmmi-mammi. Ka oli ta koonul tore tume laik. Helmut möiratas armastavalt, millele Leida vastas hõõrudes oma koonu Helmuti kasukasse. Helmut paitas õrnalt oma käpaga, millega on võimalik teha palgist pirdusi, Leida kasukat. Mõlemad ühratasid. Helmutil tuli idee. Kuna ta on maiasmokk ning teades, et ka Leida on seda, pakkus välja idee minna mesilindude juurde maiustama. Leida silmad tegid oma koobastes 360-kraadise ringi ning mõlemad päntajalad hakkasid astuma lähima taru suunas, tee peal pullides ja õrnusi vahetades. ”Parim aeg romanssiks”, mõtles Helmut. ”Järgmisel kevadel kaks poega”, mõtiskles jällegi Leida. Jõudnud taruni, kiskus Helmut sellelt kaane ning haaras lõugade vahele suure tüki kärjest. Džentelmanina lõi ta käpaga õhus, ajamaks laiali mesilinnud, et Leida saaks muretult maiustada. Seda taru rüüstasid nad kusagil 5 minutit, selleks ajaks oli mõlema magusasoon pungil ja ka taru tühi. Nad põgenesid kähku mesilaste torgete eest ning tõttasid allika suunas, et siis paar värskendavat sõõmu juua. Tee peal otsides põhjusi, et üksteise pehmet kasukat puudutada. Allikale jõudes märkas Helmut, et Leida koonul on veel natuke mett ning ta tõmbas oma keelega üle tolle koonu. See oli magus. Kui Leida koon oleks lasknud füüsiliselt, oleks ta naeratanud ka väliselt. Mõlemad asusid nüüd allikas janu kustutama ja end värskendama. Oli ju allikas selleks parim. Kõmm! kõlas natuke eemalt ning Helmut langes allikasse. Leida ehmatas kohutavalt. Miljon mõtet lendas millisekundiga ta teadvusesse. Jahimehed! Helmut on langenud! Kurat! Jookse! Ning Leida hakkas ülepea-kaela põgenema. Kõmm! Kõlas järjekordne lask. Leida jõudis allikast ja Helmutist 2 meetri kaugusele.