office

Probleem?

2010-11-25T22:15:00.002+02:00

Varjusurm

2010-05-13T10:19:00.002+03:00

Edgar Allan Poe kartis varjusurma. Kartis seda nii palju, et käskis oma kalmule paigaldada kellukese, mille külge kinnitatud nöör ulatus läbi mulla kirstu - kõik selleks, et kui juhtub, et ta kogemata surnu pähe maha maetakse, saab ta kellukest helistades appi hüüda.
/
Tõenäoliselt mäletan ma seda lugu valesti, ja vaevalt, et Poe niivõrd paranoiline oli. Aga varjusurm on päris kole asi küll. Märgatavasti on ka meie blogi üle elanud pika ja pimeda talve, hiberneerudes Ufo baari kõrval ühes suuremat sorti lumehanges. Nüüd olen MINA vähemasti tagasi, ja kirjutan siia kasvõi ühe korra veel. Või kaks.
/

Peale pikka pausi

2010-02-15T23:27:00.002+02:00

Sa olid teel koju kui sa surid. See oli autoavarii, ei midagi erilist, kuid surmav sellegipoolest. Sinust jäi maha naine ja kaks last. See oli valutu surm. Kiirabi proovis küll sind elustada, kuid tulutult. Su keha oli nii puruks, et see oli ka parim variant, usu mind. Ja see oligi kui sa minuga kohtusid. "Mis... mis juhtus?" sa küsid:"Kus ma olen?" "Sa surid,"ütlen, nii muuseas. Pole mõtet keerutada. "Seal oli rekka ja mu auto kaotas kontrolli ja hakkas libisema..." "Jep." "Ma... ma surin?" "Jep. Sa surid. Kuid ära muretse, kõik surevad,"teatan. Sa vaatad ringi. Sa oled tühjuses. Ainult sina ja mina. "Mis koht see on?" sa küsid:"Kas see on taevas?" "Enam vähem," lausun. "Kas sa oled jumal?"küsid vaikselt. "Jep,"vastan: "Ma olen Jumal." "Minu lapsed... mu naine,"sa pärid. "Mis nendega?" "Kas nendega saab kõik korda?" "See on see, mida ma tahan näha, sa just surid ning sinu peamine mure on su pere pärast. See on hea," lausun. Sa vaatad mind huviga. Sinu jaoks ei näi ma jumalana. Ma näin nagu lihtsalt mingi suvaline mees. Võib olla ka naine. Ehk mingi autoriteet sinu minevikust, kes meenutab enam põhikooli õpetajat kui kõikvõimsat ennast. Ma purustan vaikuse:"Ära muretse. Nendega saab kõik korda. Sinu lapsed mäletavad sind kui täiuslikkuse kehastusena, nad ei jõudnud õppida sind vihkama. Sinu naine nutab väljaspoolt, kuid seesmiselt on ta rahul. Olles täiesti aus, teie abielu oli lagunemas. Kui see pakub lohutust, siis ta tunneb süüd sellepärast, et ta tundis rahulolu." "Ahah,"lausud:"Kuid mis juhtub nüüd? Kas ma lähen paradiisi või põrgu?" "Kumbagi. Sa sünnid uuesti." "Hehe, seega hindudel oli õigus,"täheldad. "Iga usund pani omamoodi täppi,"seletan:"Kõnni minuga." Sa astud kaasa kui me kõnnime läbi tühjuse. "Kuhu me läheme?" Ma naeratan:"Ei kuhugi, mulle lihtsalt meeldib jalutada kui me samal ajal räägime." "Seega, mis mõte sellel on?"pärid uudishimulikult. "Kui ma uuesti sünnin, siis ma olen puhas leht, jah? Beebi. Seega kõik mu kogemused, teadmised ja oskused eelmisest elust ei tähenda midagi." "Kindlasti mitte!"protesteerin:"Sinus on koos kõik teadmised ja oskused sinu eelmistest eludest. Sa lihtsalt ei mäleta neid praegu." Ma peatun ja panen oma käed su õlgadele. "Sinu hing on uhkem, ilusam ja hiiglaslikum kui sa kunagi suudaks kujutada. Inimtaju suudab ainult tajuda murdosa sellest, mis sa oled. See on nagu panna sõrm veeklaasi, et näha kas vesi on soe või külm. Sa asetad imeväikse osa endast anumasse ning kui sa sõrme välja võtad, siis oled sa saanud kõik kogemused, mis sa said pannes sõrme vette. Sa oled olnud inimene 48 aastat, seega ei ole sa veel piisavalt kogenud, et tajuda oma ülejäänud tohutut teadvust. Kui me oleks siin piisavalt kaua, siis hakkaks sul meenuma kõik. Aga pole erilist mõtet seda teha iga elu vahepeal." "Seega kui mitu korda olen ma uuesti sündinud?" "Oi, palju. Väga, väga palju. Ja väga paljudes erinevates eludes. Seekord saab sinust Hiina talutüdruk 540. aastal peale kristust." "M-mida? Oota, sa saadad mind ajas tagasi?"kogeled. "Noh, jah, tehniliselt küll. Kuid aeg, nagu sa tead eksisteerib vaid sinu maailmas. Asjad on teistmoodi seal, kust mina tulen." "Kust sa tuled,"pärid kiiruga. "Ma tulen kusagilt,"seletan: "kusagilt mujalt. Ja seal on teisi nagu mina. Ma tean, et sa tahad teada, milline see koht on, kuid ausalt öeldes, sa ei suudaks mõista." "Ok,"sinu hääles on tunda pettumust:"Aga oota. Kui ma saan taas sündida erinevates aegades, erinevates paikades, siis on võimalik, et ma olen suhelnud iseendaga mingil ajahetkel." "Loomulikult. Seda juhtub kogu aeg. Ja kuna mõlemad elud on teadlikult ainult oma elu tsüklist, siis sa ei saa isegi aru, kui see juhtub." "Seega, mis mõte sel kõigel siis on?" "Tõesti,"naeratan: "Tõsiselt? Sa küsid mult, mis on elu mõte? Natuke liiga klišeelik, kas pole?" "Noh, see on igati loogiline küsimus,"ei anna sa alla. Ma vaatan sulle silma. "Elu mõte, põhjus, miks ma selle universumi lõin on see, et sa saaksid täiskasvanuks." "Sa mõtled inimsugu? Et me saaksime küpsemaks?" "Ei. Ainult sina. Ma tegin kogu selle universumi sinule. Iga uue eluga sa kasvad, arened ning muutud suuremaks ja küpsemaks olendiks." "Ainult mina? Aga teised?" "Teised? Pole kedagi teist. Selle universumis oleme ainult sina ja mina,"seletan lahkelt. Sa vahid mind, silmad täis segadust:"Aga kõik need inimesed Maal...." "Kõik need oled sina. Erinevad taassünnid sinust." "Oota?! Ma olen kõik?!" "Nüüd hakkad aru saama,"täheldan rahulolevalt, patsutades sind kiitvalt seljale. "Ma olen iga inimene, kes on kunagi elanud?" "Või kes kunagi saab olema. Jah." "Ma olen Abraham Lincoln?" "Ja sa oled ka John Wilkes Booth,"lisan. "Ma olen Hitler?!"täheldad jälestusega. "Ja sa oled miljonid juudid, kelle ta hävitas." "Ma olen Jeesus?" "Ja kõik, kes temasse usuvad." Sa jääd vaikseks. Ma jätkan:"Iga kord kui sa kellegile liiga tegid, tegid sa liiga iseendale. Iga kord kui sa tegid kellegile midagi head, tegid sa head iseendale. Iga õnnelik või kurb sündmus, mida keegi koges või saab kogema, koged sina." Sa mõtled kaua. "Miks?"küsid:"Miks seda kõike teha?" "Sest ühel päeval oled sa nagu mina. Sest see on see, kes sa oled. Sa oled nagu mina, üks meist. Sa oled mu laps." "Vau,"täheldad uskumatult:"Seega ma olen jumal?!" "Ei. Mitte veel. Sa oled veel loode. Sa oled veel arenemas. Kui sa oled elanud kõik inimelud läbi kogu aja, siis oled sa piisavalt kasvanud, et sündida." "Seega kogu universum.... See on lihtsalt...." "Muna,"vastan. "Kuid nüüd on aeg liikuda edasi sinu järgmisesse ellu." Ja ma saadan su teele. LÕPP

Häid jõule ja head uut aastat! FFFFFFFFUUUUUUUU

2009-11-21T13:21:00.002+02:00

Vau WTF?, ... ritsikad?!

2009-11-20T14:44:00.004+02:00

2009-10-27T07:56:00.000+02:00

Tõsijutt!

2009-09-23T07:54:00.003+03:00

Nonii!!

2009-09-18T11:59:00.001+03:00

Täna algab juudi uusaasta! Algab 5770. aasta. Pidu käib 20.septembrini! Juudid usuvad ka, et sellel päeval on inimese sünnipäev. Palju õnne, inimene!!

Lugu, viimane osa

2009-08-30T22:52:00.001+03:00

Samas kui see ei olnud maavärin, mille järeltõukeid ma ennist tundsin, siis oleks pommiplahvatus loogiline seletus. Teine pomm tundub enam tõenäoline. Kuid miks sa peaksid pommitama sama kohta kaks korda? See ei ole loogiline. Keegi ei teeks seda. Eeldades, et tegemist oli kusagil 60 kilose pommiga, asetab see plahvatuse asupaiga umbes 5 kuni 6 kvartali kaugusele. Mis asuks Vene saatkonnast nii kaugel? Ma avan telefoniraamatu ja uurin kaarti. Muuseumi, raamatukogu? See hoone mündi tagaküljelt? Ma joonestan kaardile ringi, kus teine pomm võis asuda ning järsku ma märkan seda. Loomulikult! Küll ma olen loll, sellepärast saatkonnast ei vastatud. Eesti saatkond asub täpselt ringis. Seega oli see Eesti saatkond, mis langes terroristi rünnaku ohvriks. Sellepärast ei töötanudki ükski nende number. Ma vaatan telefoniraamatust Eesti saatkonna numbrit. Oota natuke, millegipärast näib ka see number mulle tuttav. Loomulikult, see on ju number minu kirja tagaküljelt, see mis sõi minu esimesed 10 grondot. Ma mäletan, et number kutsus ühe korra ja siis jäi liin tummaks ja tabas ka järeltõuge. Ma tean, et see näib statistiliselt võimatuna, kuid ma helistasin sinna täpselt sellel hetkel kui pomm plahvatas. Ma vaatan betooni, midagi nagu häirib. Ma ei saa päris hästi aru, kuid siis see tabab mind. See oli minu kõne, mille pärast saatkond plahvatas! Mina olen terrorist! Miks ma peaksin midagi nii jubedat tegema? Tapma kõik need süütud inimesed? Ma ei saa aru. Ma vaatan oma käsi. Need värisevad. Sellel minu kirjal peab olema mingi seotus kõige sellega. Silmitsen kirja. See on minu käekiri, minu allkiri kirja all. Kuid mingil põhjusel on see vene keeles, kuigi ametlik keel on siin kontruk. Järelikult on see kiri mõeldud venelastele lugemiseks kui ma olen surnud. See on minu manifest. Ja mul pole õrna aimu, mida see tähendab. Ma haaran ruttu oma vestmikku ning otsides sealt sõnu oma kirjas, hakkan ma tõlkima seda kantoukki. Suure tõenäosusega pole see just parim tõlge, aga loodetavasti sellest piisab juhuks, et ma pean oma manifesti lugema Kantouki ametivõimudele. Ja ma olen päris kindel, et nad annavad mulle kellegi, kes oskab eesti keelt. Ma olen selles kindel. Ma võtan oma viimased 10 grondot sõrmede vahele ning seisan telefoni aparaadi ette. Eks ma kasutan selle, et neile helistada. Mul pole õrnagi aimu, mis ametkonda ma helistan, kuid lähtudes tolle hoone pildilt mündi tagaküljel, on see tähtis hoone. Lugedes neile oma manifesti kantouki keeles peaks saama asja nii kaugele, et nad annavad mulle läbirääkija. Läbirääkija, kes oskab eesti keelt. Kutsub. Toru võetakse vastu ning koheselt hakkan ma lugema oma manifesti. Lõppu nõuan ma eesti keelt rääkivat läbirääkijat. Kuid poole pealt kõne katkeb. „Halloo?“ Ma panen toru hargile. Vaevalt 10 sekundit hiljem heliseb telefon. Ma tõstan toru hargilt ja kõrva juurde. „Ma eeldan, et see on Priit Jõgi, Kantouki Vabadusearmeest, kellega räägin.“ „Jah, see olen mina.“ „Ma saan aru, et olen hukule määratud, kuid mul on vaid üks palve. Ma tahan rääkida oma naisega veel viimast korda.... Mul on talle midagi öelda.“ „Teie naine? Triin Jõgi? Ma kardan, et see on võimatu.“ „Mis mõttes,“raev tõstab minus pead: „Kas te tahate, et ma laseks ka kolmanda hoone õhku?! Otsige üles minu naine ja andke talle toru!“ „Aga härra Jõgi, oma manifestis kirjutasite, et teie naine suri kaks aastat tagasi. Ta oli üks hukkunutest Eesti-Vene ühises õhurünnakus.“ Ma löön toru hargile. Mind tabab raev. Ma löön jalaga puruks putka küljeklaasi ning haaranud maast oma telefoniraamatust saadud peitli, hakkan ma sellega peksma kõike, mis mu silma alla jääb. Viimaks langen ma väsinult maha ning panen pea põlvedele. Aeg möödub. Ma silmitsen oma uuristatud auku seinas kui telefon heliseb. Tring-tring-tring. Ma võtan toru. „Halloo?“ „Priit, sa oled elus! Nad ütlesid seda uudistes, kuid ma ei uskunud seda enne kui kuulsin ise, et see oled sina.“ „Ee..., kes te olete?“ „See olen mina Tiit. Sinu kaasvõitleja Kantouki Vabadusearmeest. Kuula mind, just enne sinu kõnet rääkisin ma telefonis päästeametiga ja nad ütlesid mulle, et kulub umbes kaks päeva enne kui nad sinuni jõuavad.“ „Ma suudan selle aja vastu pidada.“ „Loomulikult Priit. Sa jääd ellu.“ Ma ei vasta. „Priit?“ „Tiit, ma tahan, et sa kuulaksid mind eriti tähelepanelikult. Üks venelanna on kinni telefoniputkas minu lähedal. Tema number on 597 315. Ma tahan, et päästeamet talle helistaks. Öelgu talle, et ta pööraks end näoga ukse suunas ning hakkaks uuristama seina, mis jääb temast vasakule. Umbes 15 sentimeetri sügavusel on teine telefoniputka, mis sisaldab piisavalt värsket õhku kaheks päevaks. Öelge seda talle, et ta jääks ellu!“ Ma panen toru hargile. Kõik need avastused on pannud mu pea taaskord valutama. Ma vaatan üles. Näib, et ma ei jää siiski ellu. Kuigi samas ei olnud ellujäämine just minu põhieesmärk. Pigem oli see, et saada taaskord kokku Triinuga. Ma võtan taskurätiku ning surun selle oma uuristatud auku. Kiire arvutus näitab, et mul pole jäänud kaua. Ma olen rahulik ja külma peaga. Näib, et minu ainus lootus on lunastus. Tunni ja kahekümnekolme minuti pärast algavad hallutsinatsioonid. Kuid see tähendab, et need hääled, mis kostuvad minu putka ukse eest on päriselt. Seda muidugi juhul kui minu arvutused ei olnud iseenesest juba hallutsinatsioonid. Aga see hääl. See hääl kõlab nii tuttavalt. Nii reaalselt! Ma tulen Triin!

Bow before the almighty mindst3r

2009-08-28T00:35:00.000+03:00

Lugu, osa 5

2009-08-27T23:45:00.001+03:00

„MENJA NADA POMUSH!“ Torust kostub valju naisterahva karjumine. Üks ja see sama lause. Kiiremini kui rasvane välk haaran ma toru ning karjun vastu: „Vabandage proua, kas te oskate eesti keelt?“ „MENJA NADA POMUSH!“ „Okei, kas see mida te räägite vene keel? Kõlab küll nii. Kas te räägite kontrukki?“ „MENJA NADA POMUSH!“ Kui see on nii ehk tähendab see, et abi on juba teel. MENJA NADA POMUSH! MENJA NADA POMUSH! „Äkki on teil võimalik helistada Vene saatkonda? Muidugi kui teil on peenraha käe pärast.“ MENJA NADA... MENJA NADA POMUSH! „Aga kui te ei oska kontrukki, kuidas te teate, mis numbril helistada? Kas te tahate Vene saatkonna numbrit? Ma võin selle teile anda. Okei, olete valmis? 5-6-5-1-0-1. Aga kurat, teil ei pruugi olla peenraha, et helistada.“ MENJA NADA POMUSH! „Ma tean, mida teha! Ma helistan ise Vene saatkonda ja annan teile teie sõnumi edasi ning teie numbri.“ MENJA NADA.... Ma panen toru võidukalt hargile. Ise mõeldes, mida küll „menja ni stes“ võiks tähendada. Noh, see võib olla midagi stiilis- appi, aidake ma olen putkas kinni. Samas võib see ka tähendada, et ma lähen lolliks. See on muidugi paraja riski peale minek, helistada Vene saatkonda, eriti kuna mul on ainult üks 10 grondone alles. Kuid see on mu ainus lootus siit pääseda. Ma hakkan otsima telefoniraamatust Vene saatkonna numbrit. Hmm, imelik, ma ei leia ühtegi märget, et Vene saatkond eksisteeriks. Aga samas ei pruugi kontruki keeles Venemaa sama, mis eesti keeles. Ma haaran vestmikku ning hakkan uurima. Ahaa, Ruski! Ma sisestan mündi ja valin numbri. Vaikus. Imelik. Putsi! Liin on jälle surnud! Ma kükitan põrandal. Samas ma võiks ju naise sõnumi tõlkida kontrukki ja siis edastada selle keskjaama ja oma hädaabi võimalikele numbritele. Ent samas tahaks ma saada aimu, miks igal numbril on liin tumm, millel ma helistan? Ma valisin vahepeal teise automaadi numbri, võttes ühe numbri lõpust vähemaks. Kuid ka see oli kutu. Ja mitte ükski saatkonna number, millel ma olen helistanud, ei tööta. Ma silmitsen telefoniraamatut. Oota!! See Vene saatkonna number näib tuttav- 597 314. Kuidas? Ma tõusen ja vaatan oma automaadi numbrit. 597 314. Võimatu!!! Ma olen Vene saatkonnas?! Ma astun natuke ringi, lastes peas ringi mõtet- ma olen kokku varisenud Vene saatkonnas? Aga miks ma arvan, et see varises kokku maavärinast? Eestis ju maavärinaid pole. Ometigi sirvides Kontruki kaarti täheldan ma, et see ei asu ühegi laama serval. Selge, seega on loogiline eeldada, et saatkonna varingut ei põhjustanud maavärin. Ainus, mis seda võis põhjustada on sõjaline või terroristlik rünnak. Vaikus. Muidugi! Tegemist on pommiga. Aga kuidas nad selle siis lõhkasid? Kui see lõhkekeha oleks olnud mürsu kujul, oleks see plahvatanud kokkupõrke tagajärjel. Kui see oleks olnud terroristi pomm, siis oleks see kas lõhatud eemalt raadioteel või siis enesetapja poolt. Samas tundub ebatõenäoline, et oleks kasutatud raadioteel juhitud pommi. On ju saatkondadel vahendid, mis blokivad kõik sissetulevad raadio sagedused. Kuigi teisest küljest võttes saab alati kasutada maaliine või tavalisi telefone. Kuidas sa sellest kõigest nii palju tead?

Noorte autorite toetuseks!

2009-08-27T11:06:00.004+03:00

Teen ettepaneku korraldada heategevusüritus/oksjon, et koguda raha Mindt3ri raamatu väljaandmiseks. Niisama annetused ja muudsorti toetused on muidugi ka teretulnud. Igatahes tundub, et raamatumaterjali saab juba blogi sissekannetest piisavalt. Kindlasti leidub auväärsel autoril ka hulgaliselt nö. sahtliloomingut. Palume nädala jooksul registreerida kraam, mida keegi on nõus müüma, et toetada raamatu väljaandmist. Müüa võib potte-panne, retsepte, pesu, aluspesu, pehmeid mänguasju, ehteid, kasukaid, aktsiaid, ideid jpm.

Lugu, osa 4

2009-08-27T00:15:00.001+03:00

„Kontruk baknom 10 grondo,“kostub vastus. Peale seda kõne katkeb. Edu! Minu esimene kantourise vestlus. Selle tulemusena õppisin ma uue sõna ning sain ka aimu hääldusest. Võib eeldada, et 10 grondo tähendab rahaühikut, mida ma peaks automaati sisestama. Ma mudin münti sõrmede vahel. Ka on loogiline, et baknom tähendab sisestage või makske. Nüüd jääb üle aint helistada oma hädaabi numbritel. Igakord kui kõne kutsub ja vastu võetakse, karjun ma telefoni: „Kontruk baknom PRIIT!“ Loodetavasti helistatakse hädaabi telefonilt tagasi ja siis hakkab pall veerema. Peale mõne tunnist ootamist, ei helista keegi. Ja kõigest 23 tundi on jäänud hapnikku. Ma arvan, et on aeg hakata mõtlema, kuidas kasutada oma 2 alles jäänud kõnet. Ma võtan taaskord telefoniraamatu kätte ning uurin seda. Pole erilist mõtet otsida kontruki. Parimal juhul saan kätte selle automaadi operaatori või paigaldaja ning on tõenäosus, et ka nemad ei saa minust aru. Siiski vaatan ma kontruki nimesid. Heites pilgu üles, märkan ma seda putkal ning idee lahvatab pähe. Loomulikult! Loll oled! On loogiline oletada, et see ei ole ainus telefoniautomaat ning kui on veel teisigi, siis.... Ma kargan püsti ja valin automaadilt numbri, muutes viimase numbri. 597 315. Kutsub! OOT!!! Mis see siis on?! Ma panen kõrva vastu betooni ning jah, ma kuulen helinat. Ma hoian kõrva vastu betooni. See helisemine ei anna mulle just palju aimu, kui paks on betoon minu ja helina vahel, sest ma ei tea kahjuks kui kiiresti levib heli läbi betooni. Kuid see annab siiski mulle suhte, mille ma saan kergesti panna triangulaarsesse maatriksisse. Eeldades, et mõlemad putkad on identsed, siis ei tohkis see minu suhtes asetseda kaugel ja et nende kahe putka vahel paikneb veel üks putka. Tuginedes oma arvutustele, tähendab, et minu ja selle teise putka vahel on kusagil 10 sentimeetrit. 10 sentimeetrit! See lahutab mind 4,5 kuupmeetrist lisa hapnikkust. 10 sentimeetrit minu ja 56 lisa elutunni vahel. Ning vastavalt mõõtmistele suudan ma sinna uuristada 10 tunniga. Ma haaran oma peitli ja haamri ning hakkan tööle. Peale pooletunnist toksimist olen ma kaetud higiga ning meeletu rammetus hakkab mind endasse haarama. See on raskem kui ma arvasin. Ma arvan, et see võtab pigem kusagil 15 hapnikku tundi. Aga 15 tundi on puht hinnanguline. Selleks, et olla kindel pean ma tegema uue origami kuubi. Kuid samas ma kahtlen, et ma kasutan enam kui 27 hapnikku tundi nende 10 tunni jooksul. Kuid kas ma saan olla kindel ja riskida praeguses olukorras? Ei! Ma teen järjekordse origami kuubi ja hakkan mõõtma, mis kiirusega ma hingan. Ma hingan sisse ja välja. Peale mõningast protsessi taipan, et unustasin täiesti teise putka ja selle õhu. Ma haaran telefoni toru ja valin taas kõrval putka numbri. See on vaevu kostuv, kuid helin päris kindlasti. Ma asetan toru automaadi peale ja seisan kõrv vastu seina, kuulates helinat kauguses. Järsku helin lõppeb, ma ei kuule enam seda lohutavat trill-trill-trill.

Lugu, osa 3

2009-08-25T23:59:00.001+03:00

Ma võtan kausi ning kasutades hambaniiti seon selle lakke. Täidan kausi oma asjadega ja hoian seda paigal ning lahti lastes hakkab see pendli kombel kõikuma. Coriolise effekt toimib. Minu arvutuste kohaselt, tuginedes pendli liikumisele näib, et mu ma asetsen umbkaudu 37⁰ ja 49⁰ vahelisel põhjalaiusel. Minu pikkuseline asetsemine, põhinedes mu keha kella ja käekella vahelisele suhtele on hinnanguliselt kusagil 129⁰ ja 147⁰ idapikkuse vahel. Ma avan sõnaraamatu ning leian sealt seest maailma kaardi. Kandes koordinaadid kaardile, paiknen ma umbkaudu Texase suurusel alal. Kuid kaardi põhjal asetsen ma Venemaal, kuid kuna see pole võimalik ja ka pole võimalik, et ma olen keset ookeani, siis tähendab see ainult üht- ma olen Venemaa autonoomsel saarel, Kantoura vabariigis. See hakkab tunduma loogiline. Kuuekohalised numbrid, 112 puudumine. See pudikeel telefonis, telefoniraamatus. See on keel! Kantouris! Ma olin tõenäoliselt siin külastamas Triinu perekonda, kui maavärin tabas. Otsides varju maavärina ees, põgenesin ma telefoniputkasse, mis siis vajus maa alla. Uurides betooni lähedalt, märkan ma selles pragusi. Ahaa! See tähendab, et see oli varem lagi, mis siis maavärina tagajärjel murdus ja ümbritses putka. Ka seletab see peavalu, tõenäoliselt kukkusin ma peaga vastu seda riiulit kui maavärin tabas ning kaotasin teadvuse. Selle tagajärjel sain ma amneesia, mille pärast ei mäleta ma midagi enne praegust ja päeva (Nädalat? Kuud? Aastat?), mil ma sisenesin putkasse, et helistada Triinule ja öelda, et ma jään hiljaks. Noh, vähemalt nüüd ma tean, kus ma olen ning eks see ole juba pool lahingut võidetud. Ma helistan Eesti saatkonda ning nemad saadavad kindlasti päästjad appi. Ma haaran telefoniraamatu ning hakkan seda lappama, et leida saatkonna number. Jumal tänatud! Siin ta ongi- Estlikes embasi. Ma valin numbri, südant täitmas lootus. 7-6-3-1-7-3. Kurat! Number ei tööta! Imelik. Ma otsin äkki on USA saatkonna number telefoniraamatus, kuid ma ei leia seda. Ka ei ole Inglise saatkonda. Hea küll, ei tohi nüüd paanikasse sattuda. Proovime asjale läheneda teise nurga alt. Ma rebin telefoni raamatuküljest metallist varda. Sellega on ehk võimalik end vabadusse toksida. Kuid raske öelda, teadmata kui palju betooni lahutab mind vabadusest. Siiski kui ma möödan oma toksimise rütmi, siis on võimalik selle põhjal välja arvutada kui palju suudan ma järgneva 31 tunni jooksul betooni uuristada. Ma asun tööle, kasutades metallvarrast telefoniraamatust peitlina ja oma kinga haamrina. Peale mõningast tööd teen ma arvutused ja neist lähtudes saavutan ma järgneva tulemuse. Ma suudaks uuristada augu 3 sentimeetrise diameetriga ning kusagil 30 sentimeetrit sügav. Seega pole sel mõtet, ma panen tööriistad maha ning vaatan telefoni. On loogiline, et minu ainus pääsemisviis siit putkast on telefon. Okei, 112 number ei töötanud, sest Kantouras on tõenäoliselt teine number kasutuses. Mis on Kantourase hädaabi number? Tundub võimatu seda tuletada, kuid kasutades natuke loogikat, võib see olla võimalik. See peab olema maksimum 3 numbrit pikk, et hädaolukorras oleks võimalik kiiresti valida. Ka on tõenäoline, et number sisaldab vähemalt üht number ühte, et saaks kiiresti valida vanal ketas telefonil. Seega jääb mul kusagil 29 loogilist kombinatsiooni. Probleem seisneb, et mida ma ütlen. Mul on küll kantourise vestmik.... On selge, et selleks, et ma siit pääseks, pean ma õppima ära kantourise 30 tunniga. Võimatu? Kuid mul on kogu Kantourise riik telefonikõne kaugusel. Samuti saan ma ära kasutada oma vene-kantourise vestmikku. Ma istun maha ja võtan vestmikku kätte. Peale mõningast lugemist tabab mind teadmine, et ma ei tea sõnagi vene keelt. Kuid loogiliselt eeldades, algab iga vestmik tüüpiliste fraasidega. Kuid nende tähendus jääb mulle mõistatuseks. Järgmistel lehtedel on numbrid, foneetika ja erinevad Vene Föderatsiooni kaardid. Seejärel sõnaraamat. Pole just palju, kuid samas nagu ütelus on- beggers can’t be choosers. Ma valin keskjaama numbri ning kui teisel pool toru tõstetakse karjun ma torusse: „Kontruk 597 314.“

Lugu, osa 2

2009-08-24T23:53:00.001+03:00

Selleks, et aega konstruktiivselt kasutada, vaatan järgi, mis vahendid on mul käepärast, et end päästa. Ma tühjendan oma mantli ja püksi taskud, leides sealt järgnevad esemed: kaks pastakat, 10 meetrit hambaniiti (ilma vahakihita), minu käekell (digitaalne), venekeelne raamat, kolm müstilist münti, mille päritolu ma ei tea ning minu käsitsi kirjutatud kiri. Kiri, eeldan, et on samuti kirjutatud vene keeles. Ainsad sõnad, millest ma aru saan on „Triin Jõgi“. See on minu naine! Kirja teisel küljel kaks müstilist kuuekohalist numbrit. Ei ole just palju, kuid nende esemetega pean ma end siit päästma. Ma istun ja hakkan sirvima raamatut. See on venekeelne reisi sõnaraamat. Kuid kuna ma ei tea sõnagi vene keelt ega ka keelt, millesse see tõlgitud, on see raamat hetkel kasutu. Muidugi saan seda kasutada vajaliku paberina kui vaja. Mis puutub pastakatesse, siis arvan, et need on minu parimad tööriistad. Peale selle, et neid kasutada raskete tehete tegemiseks, et siit putkast pääseda, saan neid ka vajadusel kasutada joogikõrtena. Ma uurin kolme münti. Kirjad neil müntidel näivad olevad see saladuslik teine keel, millesse portugali sõnaraamat tõlgib. Mündi ühel küljel on asiaatliku välimusega mehe profiil ja teisel küljel suur maja, oletan, et riikliku tähtsusega. Ma võtan ühe mündi kätte. See on piisavalt õhuke ning keerates kruvi laes, saab münte vajadusel kasutada kruvikeerajana. Ma kruvin lambikupli laest lahti ning võtan alla. Nüüd on mul kauss, kuhu sisse vajadusel urineerida. Kuid hambaniit? Mida sellega teha, peale selle, et hambavahedest viimase söögikorra jääke välja koukida. Aga hea küll, las see praegu jääb. Ma tunnen väsimust ning olles uhke enda käitumise üle selles segases olukorras, otsustan end premeerida uinakuga. Ma heidan pikali ja uinun hetkega. Ärkan pissi häda peale, ma urineerin lambikuplist kaussi. Olles lõpetanud, istun ma maha ning võtan kaussi kätte ning silmitsen kuldset vedelikku. See tähendab kaheksat lisatundi elu, kuid kas on see seda väärt? Noh, nende kaheksa tunni jooksul võib päästemeeskond minuni jõuda ja see omakorda tähendab 40-t lisa aastat elamist. Seega jah, see on seda väärt. Ma võtan pastaka, keeran selle lahti, eemaldan seest süsi ning hakkan kergete sõõmudega vedeliku ammutama. Arvestades, et mul on 1 sajale võimalus siit pääseda nende kaheksa tunni jooksul, tähendab iga sõõm keskmiselt kahte lisa kuud minu hinnalises elus. Ma panen pastaka käest. See viimane mõte hirmutas mind. Ma vaatan ringi, paranoiliselt. Veendudes, et mind on endiselt ümbritsemas betoon. On. Ma tõstan kausi suule ja kummutan ahnelt vedeliku kõrist alla. Vaatamata kõigele, ei teki okserefleksi ning mingil määral olen ma selle üle uhke. Peale mõningast puhkust uurin telefoniaparaati. Ma märkan, et tolle telefoninumber on kuue kohaline. 597 314. Läheb natuke aega enne kui ma taipan, et nood kaks numbrit minu kirja tagaküljel on ka kuuekohalised. On loogiline, et need on telefoninumbrid. Seega kui need on telefoninumbrid, millel ma pean helistama, on suht loogiline, et nad oskavad eesti keelt. Ma sisestan ühe oma kolmest mündist ja valin numbri. Esimene number ei ole kasutusel. Ma panen toru hargile ning masin annab mu mündi tagasi. Taas sisestan mündi ja valin teise numbri. Heliseb! Korra ja siis muutub liin tummaks. Ja seekord ei tagasta masin mu münti. Nüüd on mul kaks münti alles. Järsku hakkab kõik mu ümber värisema ja vappuma. Mida kuradit?! Ma heidan pikali maha ja tõmban end loote asendisse. Vappumine lõppeb sama äkitselt kui algas, olles kestnud alla kümne sekundi. Maavärin? Ei, ei ole, võib olla järeltõuge. Loomulikult, see seletaks, miks telefoniputka on betooni embuses. Hmm, kuid putka millesse ma sisenesin polnud majas, vaid tänaval. Õaaaahhhh, taaskord kipub uni peale. Aga ei, ma ei tohi magada enam. Mul on piisavalt aega magada, kui olen surnud. Pealegi on mul jäänud veel 37 tundi elada. 37 tundi saada sotti, mis juhtus ja panna käima mu päästeplaan. Samas kell on peaaegu üks. Üks päeval! Kuid miks ma siis unine olen? Kas on võimalik, et ....

Lugu, osa 1

2009-08-21T18:27:00.002+03:00

Priit jalutab mööda tänavat, kaks kätt sügaval taskus, sügistuul viledalt näkku puhumas. Priit märkab telefoniputkat. Ta astub sisse, keerab end ukse suunas ning sulgeb ukse, sütitades tule laes. Pimedus. Ümberringi on pimedus. Priit on segaduses. Viimane asi, mida ma mäletan, et astusin telefoniputkasse, et helistada Triinule ja anda talle teada, et ma jään hiljaks. Järgmisena pimedus. Ma leban põrandal ning on tunne nagu oleks mu pea kruustangide vahel. Ma koban pimeduses, üritades saada selgust, kus ma olen ja mis seisus ma olen. Kõik on korras ning viimaks taban ma käega tuttavat eset- telefonitoru. Huvitav, kui kaua ma siin olen olnud ja kui kaua on Triin mind juba oodanud? Kulub aega ent lõpuks õnnestub Priidul end püsti ajada ning kätega ringi kobades leiab ta lõpuks telefoniputka ukse. Üritan ust avada, kuid see ei liigu. Peale mõningast edutut pusimist, otsustan hoopis ukse sulgeda. Tõmban ukse kinni ning latern putka laes süttib põlema. Valgus on alguses ere ning läheb aega kuni silmad valgusega taas harjuvad. Ma vaatan ringi. Ma olen telefoniputkas, kuid väljaspool putkat pole mitte maailm, vaid betoon. Sama betoon, mille peal ma ka seisan. Betoon ümbritseb kogu putkat ning betoon on ka putka all. 10 sentimeetrit, kilomeeter, on raske hetkel anda hinnangut kui jäme on mind ümbritsev betoon. On tunda paanika esimese märke. Ma ristan käed rinnale ning vaatan veel putkas ringi. „On suht kindel, et kui mu all ja ümber on betoon, siis on ka betoon mu pea kohal.“ Ma võtan telefonitoru ning kuuldes teiselt poolt tooni, tunnen end maailma õnnelikuma inimesena. Ma valin 112. Vaikus. Hmm, imelik. Ma valin 112 uuesti. Vaikus, jälle. Teiselpool pole kedagi. „Okei, ei tohi kaotada pead ja langeda paanikasse. Pole viga, ma helistan keskjaama ja lasen neil mind päästeametiga ühendada.“ Kutsub. „Ternok vap su knorme,“ kostub torust naisterahva hääl. „Kuidas palun?“ Ma panen toru hargile. See oli imelik. Ta rääkis täieliku jama. Ma pean järgi vaatama, äkki oli vale number või midagi sarnast. Ma avan telefoniraamatu ning oma suureks üllatuseks avastan, et ka see pole eesti keeles, vaid mingis ebamäärases keeles. Ma vaatan üles ukse kohale, kus kiri „Telefon“ peaks ilutsema, kuid mitte nüüd, selle asemel on seal kiri „Kontruk“. Kohtadele! Valmis olla! Läks! „Aaaaaaaaaaaaaapppppppppppppiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....“ Hea küll, rahune Priit, lihtsalt rahune. Sellel kõigel peab olema loogiline seletus. Ma haaran taas toru ning valin keskjaama numbri. „Halloo, kas te räägite eesti keelt? Eesti keelt?“ Midagi. Ma panen toru hargile. Spontaanne düsleksia? Ei, see ei seletaks betooni. Aga see on hea, sa mõtled Priit ja see on alati hea. Sinu aju on selles situatsioonis kõige võimsam abivahend. Ma pean teda kasutama, et selgitada välja, mis juhtus ja siis sellest tulenevalt mõtlema välja põgenemisplaani. Aga kuidas seletada seda betoonist kesta enda ümber? Kuidas seletada, et järsku ei räägi keegi sõnagi eesti keelt? Kas totaalselt lolliks minemine loeb ühe seletusena? Hea küll, tähtsamad asjad kõige pealt. Ma pean saama selgust, mis on mu pääsemise ajakava. Ma vaatan oma kella ning vajutades nuppe sean ma taimerile 48 tundi. Inimkeha võib vastupidada 5 kuni 7 nädalat ilma toiduta. Tõenäoliselt suren ma siiski enne vedeliku puudusesse. Seega on kaks öö-päeva suhteliselt loogiline aeg. Ma vaatan ringi ning mind tabab mõte, kas lämbumine saab probleemiks. Okei, vaatame. Putka suurus on umbkaudu 1x1,5x3 meetrit. Ning lähtudes minu origami kuubist hingan kusagil 1 kuupühiku minutis, mida ma siis saan kusagil 5 korda uuesti hingata, enne kui ma kaotan teadvuse. Seega annab see mulle umbkaudu 56 tundi õhuvaru enne lämbumist. Kahju, et ma suren 8 tundi varem vedeliku puudusesse. Seda muidugi juhul kui ma ei leia mingit moodust töödelda oma väljastatavaid vedelikke. 48 tundi, heites pilgu kellale- pigem 47 tundi nüüd. Niikaua on mul aega, et leida moodus siit pääseda, enne kui ma suren.

Põhjus

2009-08-21T12:42:00.003+03:00

Käesolev kokkuvõtlik sisse-ja ülevaade on kirjutatud nendele inimestele, kes kogemata on selle blogi otsa sattunud aga ei saa aru millest jutt käib. Algselt loodi see blogi selleks, et kajastada meie toonases kontoris toimuvaid vahvaid sündmusi. Midagi ju ikka toimus. Aga algsest eesmärgist oleme väga kaugele triivinud. Aeg-ajalt muidugi leiab lugusid, kus tehtud kokkuvõtteid aastasündmustest ja tegelastest. Ja leiab ka lugusid, mis mingil määral kajastavad kontorisündmusi või on vähemalt nendest inspireeritud. Võõrale külastajale jääb siiski arusaamatuks, miks on blogi nimi Kontor. Tõsi ta on, et tehti katseid postituste sisu tsenseerida ning tehti ka märkusi postituste teemale mittevastavuse kohta. Miski ei aidanud. Nüüd on pooled blogi kaasautoritest üleüldse töökohta ja elukohta vahetanud. Paar daami on ka nime vahetanud. Blogimist on suhteliselt aktiivselt jätkanud kolm inimest, kelle postitustel ei ole midagi muud ühist peale selle, et kunagi töötasime ühes Kontoris. Võib-olla sellest piisab.

I'll just leave it here

2009-08-16T21:44:00.001+03:00

Kuidagi nagu läheks kokku eelneva postituse teemaga? Roll!!!!

Throw away Your television!

2009-08-14T11:47:00.005+03:00

Indias on välja tuldud uue ideega rahvaarvu kasvu piiramiseks: varustada võimalikult palju külasid elektriga, et võimaldada inimestel soetada telekaid. Kui inimesed õhtu otsa telekat vaatavad siis nad ei taha enam seksida ja ei saa lapsi nii palju. Üks vana hindu, 80-aastane 24 lapse isa arvas, et kui ta õhtu otsa telekast kõiki neid vahvaid asju vaatab, siis ta tahaks just rohkem lapsi saada. Haridus ja kontraseptiivid on olulised, kuid kogu riigi elektrifitseerimine võib olla täiesti arvestatav variant rahvaarvu kasvu piiramiseks, võib välja lugeda ühe kohaliku ametniku ütlusest. Need riigid, kus rahvaarv väikesevõitu peaksid siis tegema vastupidi - telekad ära korjama. Või piirama elektrikasutust. Niimoodi saaks reguleerida ka näiteks seda, millisest rahvusest lapsi sünniks. Kui mõnes riigis kipub olema palju teisi rahvuseid siis las nemad vaatavad telekat. Oma rahvas aga paljuneb vaikselt. Õnneks on meil piisavalt palju pimedat aega, millega ei olegi muud peale hakata kui kaissu pugeda ja....

Uudismoodustised

2009-08-13T12:26:00.002+03:00

Kas keegi teab, mida tähendavad sõnad "ürje", "bandana" ja "spo"? Need peaksid kõik olema eest keeles... Pole veel ka aru saanud, mis on "plingimine". Mis järgmiseks?

Majanduslangus on läbi!

2009-08-13T10:34:00.001+03:00

"Lehmakommitootja mitmekordistab töötajate arvu" http://www.e24.ee/?id=152210 Ees on pikk ja pidev tõus!

2009-08-03T21:18:00.001+03:00

Kaups ja Schwarzkopfi pask

2009-08-03T11:58:00.003+03:00

Esiteks, mindst3r - Bump this! (Suunab rusika ekraani poole)

Teiseks tahtsin kulutada kallihinnalist tööaega, mida ma enam kunagi tagasi ei saa, sellega, et raiskan ka lugejate aega. Nimelt - juhtusin eile pärastlõunal kesklinna, kus ma mõnuga ringi patseerisin ja suvist suduõhku hingasin. Võin kinnitada, et parima mekiga heitgaasid on Nissanitel, ehkki uuemad Fordid on ka täitsa normaalsed. Aga Fiatid ja veel hullem, Toyotad ei kõlba kassi sabagi alla. Kohe selline pigimaik jääb kurku.

Niisiis, jalutasin ma kesklinnas, ja kuhu mujale ikka kesklinnas sisse põigata kui kaupsi? Ja kuhu mujal kaupsis ikka sisse põigata kui Ilumaailma? Täpselt, eksole. Jalutasin ma seega seal ringi, põigeldes kõrvale ohtralt odekolonniga piserdatud lopsakate daamide trajektoorilt ja õgisin oma silmadega ahnelt kogu seda luksust ja dekadentsi, mis kaupsi esimesel korrusel valitseb. (Ärge heitke meelt, see lugu jõuab, erinevalt tavalisest, kusagile välja ka. Kannatust.) Viimaks leidsin ma riiuli, mis ahvatles himuraid noormehi ostma Got2Be juuksepastat, et nimetatud pumatiga oma juukseid võida ning seeläbi neidude südameid võita. Kõlab hästi, ütlete te kindlasti! Lausa suurepärane pakkumine, kinnitaksid nii mõnedki! Ei või olla, ahhetaksid teised!

Aga minu lugu jätkub. Kaupa lähemalt uurides leidsin sealt midagi veelgi paremat - võluv kiri pakendil lubas, et juuksegeel sisaldab FEROMOONE ja et peale selle kasutamist pean ma naisi kepiga eemale peksma. Seda esimest siis lubati otseselt ja teist kaudselt - ma ei tahaks sugugi, et mind reklaami vääriti esitamise eest internetihalvakspanuga kostitataks. Pööran ma pakendi ümber, ja tõepoolest! Ingredientside nimekiri kinnitab, et toode sisaldab androstenediooni (kogust ma kas pakendilt ei leidnud või unustasin selle juba ära). Kuna ma olen nohik, siis tundsin ühendi ära ja ütlesin endamisi valjusti "Hmm", noogutades ja tehes kole tarka nägu. Kahjuks ei pannud seda keegi tähele.

Ja nüüd pantshlain. Androstenedioon on küll suguhormoon, ent tegelikult on see vahepalaks nii testosterooni KUI östrogeeni biosünteesil. Ja erinevad uuringud näitavad, et kui mehed manustavad x koguses androstenediooni, kasvad ajutiselt nende seerumi testosteroonitase...aga samaaegselt kasvab ka östrogeenitase, ja seda märksa madalamate dooside juures, kui see, mis mõjutab testosteroonitaset. Seega - ostke got2be juuksegeeli ja võibolla saate endale vinged musklid...aga tissid kasvavad ka. The best of both worlds as it were.

Diskleimer - see on spämmipostitus. Lugege omal vastutusel. Blogi on lihtsalt liiga tühjaks jäänud.

2009-08-02T21:54:00.000+03:00

2009-07-30T22:02:00.001+03:00

Ma ju rääkisin teile...

2009-06-19T13:58:00.003+03:00

Ma rääkisin teile, et zombie rynnak on paratamatu ja siin on toestus, kuidas USA valitsus pyyab varjata tode, mis tegelt juhtus. Onneks on meil omad mehed kohapeal ja rapoteerivad juhtumist 24/7

Puhkus...

2009-06-19T08:32:00.004+03:00

Algamas on puhkus. Kui keegi midagi huvitavat teeb, näeb või kogeb siis võiks ikka märku anda. Juuresoleval pildil on illustreeriv tähendus.

Päeva põhjus

2009-06-09T08:49:00.004+03:00

Wade "Cry-baby" Walker, Edward Scissorhands, Gilbert Grape, Ed Wood, Don Juan, Roux, Willy Wonka, Jack Sparrow, Sands, Sweeney Todd jne jne. Täna on Johnny Deppi sünnipäev. Pilti on raske valida. Väga raske.

4. juuni 1989

2009-06-04T09:08:00.002+03:00

2009-05-27T21:41:00.000+03:00

Võrdsus massides!

2009-05-27T15:48:00.002+03:00

Olles äsja teinud suurepärase avastuse, soovin seda nüüd ka teiega jagada. Nimelt on tehtud järjekordne läbimurre liikumises täieliku võrdsuse poole. Olles igati kaasaegne inimene, saan seda vaid heaks kiita. Kuid - ma kaldun teemast kõrvale.

Aastast 2002, mil Anatoomilise Terminoloogia Rahvusvaheline Föderatiivkomitee võttis Skene näärmetele viitamiseks ametlikult kasutusele termini "prostata" ehk "eesnääre", on eesnääre nii meestel kui naistel. Hurraa! Hurraa! Hurraa!

Ja nüüd ka midagi lõbusamat. Internet ütles täna, et ma suudan oma hiirega klikkida sama kiiresti, kui 4 vibraatorit. Kuna ma ei ole veel kohanud vibraatorit, mis suudaks hiirt kasutada, jään esialgu skeptiliseks.

Muide, kas Kalkar Inglismaalt ka meie blogi väisab?

Nädal hiljem

2009-05-27T13:56:00.002+03:00

Mul meenus, et moni aeg tagasi oli selline asi nagu Earth Day, kuid kahjuks olin ma siis motedega mujal ja jai post tegemata. Nyyd parandan selle vea.

Piibujutud

2009-05-20T10:34:00.001+03:00

Helmut vaatas taevast. Sinine, sinine taevas, mitte ainsamatki pilve, ainult ere kollane päike, mis soendamas tema pruuni koonu. ”Ideaalne päev”, mõtles Helmut. Ta võttis istet aasal, ümbritsemas kõiksugused eri värvi lilled ja hakkas innukalt oma kasukat lakkuma. Eelmine nädal oli ta metsas koos Leidaga jalutades libastunud männikäbi otsas ning üks oks oli ta külge kahjustanud ning seda ta nüüd seal aasal ennast unustavalt lakkus. Märkamatult Helmutile oli tekkinud tema tegevusele pealtvaataja. Peale minutit-kaht märkas teda ka Helmut. See oli Leida. Leida oli metsa paksem ja kohevaima karvaga mõmmi-mammi. Ka oli ta koonul tore tume laik. Helmut möiratas armastavalt, millele Leida vastas hõõrudes oma koonu Helmuti kasukasse. Helmut paitas õrnalt oma käpaga, millega on võimalik teha palgist pirdusi, Leida kasukat. Mõlemad ühratasid. Helmutil tuli idee. Kuna ta on maiasmokk ning teades, et ka Leida on seda, pakkus välja idee minna mesilindude juurde maiustama. Leida silmad tegid oma koobastes 360-kraadise ringi ning mõlemad päntajalad hakkasid astuma lähima taru suunas, tee peal pullides ja õrnusi vahetades. ”Parim aeg romanssiks”, mõtles Helmut. ”Järgmisel kevadel kaks poega”, mõtiskles jällegi Leida. Jõudnud taruni, kiskus Helmut sellelt kaane ning haaras lõugade vahele suure tüki kärjest. Džentelmanina lõi ta käpaga õhus, ajamaks laiali mesilinnud, et Leida saaks muretult maiustada. Seda taru rüüstasid nad kusagil 5 minutit, selleks ajaks oli mõlema magusasoon pungil ja ka taru tühi. Nad põgenesid kähku mesilaste torgete eest ning tõttasid allika suunas, et siis paar värskendavat sõõmu juua. Tee peal otsides põhjusi, et üksteise pehmet kasukat puudutada. Allikale jõudes märkas Helmut, et Leida koonul on veel natuke mett ning ta tõmbas oma keelega üle tolle koonu. See oli magus. Kui Leida koon oleks lasknud füüsiliselt, oleks ta naeratanud ka väliselt. Mõlemad asusid nüüd allikas janu kustutama ja end värskendama. Oli ju allikas selleks parim. Kõmm! kõlas natuke eemalt ning Helmut langes allikasse. Leida ehmatas kohutavalt. Miljon mõtet lendas millisekundiga ta teadvusesse. Jahimehed! Helmut on langenud! Kurat! Jookse! Ning Leida hakkas ülepea-kaela põgenema. Kõmm! Kõlas järjekordne lask. Leida jõudis allikast ja Helmutist 2 meetri kaugusele.

Hõissa, sünnipäev!

2009-05-16T13:48:00.003+03:00

Täna meie blogi sünnipäev!! Hõissa, ja klaasid kokku! Aga see väike nunnu ukuleele tähistab teist tänast (ja peaaegu sama olulist) sündmust - see on muidugi Eurovisiooni lauluvõistlus. Teleka ees näeme!

Ja see on vanematele lastele

2009-05-15T14:09:00.000+03:00

Midagi araabia keelt konelevatele lastelegi

2009-05-15T14:07:00.001+03:00

Midagi lapsemeelsetele. Nagu mina.

2009-05-14T12:45:00.000+03:00

Mis oleks - tähendab, kui ausalt öelda - kas võin tõdeda, et - vastavalt eelnenud kommentaaridele...?

2009-05-12T14:04:00.003+03:00

Oh teid sindrinahku ja võllaroogi küll! Vahepeal on toimunud nii palju huvitavat, et kohe raske on leida piskut ajanatukest, et blogisse mõned viletsa õigekirjaga sõnad kanda. Õnnekombel näen, et Dr. Acula ei ole lootust kaotanud, ning jätkab oma auväärset päevakajaliste nupukeste traditsiooni. Ja Mindst3r annab samuti parima, et me tema võigast sisemaailma väga lähedalt tundma õpiksime.

Aga see selleks. Täna jõudsid meieni andmed sellest, et meid on turule pandud. Proosit! Ja kui aega saate, vaadake palun MinuEesti.ee leheküljele, ning imestage, millist ila inimesed mõttetalgutel suust välja ajasid.

Sünnipäevanädal!

2009-05-11T11:03:00.004+03:00

16.mail saab aasta sellest päevast, kui tehti esimene sissekanne meie blogisse. Alustame sünnipäevapidustustega juba täna. Tordisöömise vahepeal otsige üles blogi esimesed sissekanded. Võtke ka väike paus ning mõelge, kas ja kuidas on selle aasta jooksul elu muutunud. Kindlasti on asju, millest aasta tagasi ei osanud unistadagi...

Loomaaeda!

2009-05-08T08:46:00.003+03:00

Siin väike Postimehest virutatud uudis: "Lehekuu avas loomaaias suvehooaja, taas pääsevad külastajad elukaid uudistama ka Ehitajate tee poolse Läänevärava kaudu. Esimeses zoo-osakonnas on alanud alpinaariumi elanike sünnibuum, rohkesti on peenikest peret nuubia kaljukitsedel, siberi kaljukitsedel, tagakaspia ja buhaara uriaalidel. Sise-Aasia ekspositsioonis on pulmapidu prževalski hobustel, vanas loomaaia osas on taas väljas ka antiloobid. Esmaspäevast lasti uus isane jääkaru Nord kokku noore emakaru Friidaga. Teises zoo-osakonnas on kotkamäel viimasena munema asunud kääpakotkad ning kodu- ja kassikakud. Lumekakkudel käib pulmamäng. Veelinnutiikidel on munakurn jääkosklail, nösuhanedel ning laulu-, väike- ja mustluikedel. Tiikidele on lastud ka pelikanid. Troopikamajast käivad soodsa ilmaga väljas nii šimpansid kui tamariinid ja muud talvel üksnes sisetingimustega leppima pidanud elukad."

Päeva põhjus

2009-05-05T12:02:00.002+03:00

Tervitused tervishoiust! Täna on ülemaailmne kätehügieeni päev.

Kui koerad oma mune lakuvad, siis on tulekul linnugripp

2009-05-01T12:28:00.001+03:00

Oma ema ja isa ma ei mäleta. Minu sünd oli raske, mäletan valu ja seda kuumust, mind lahutati koheselt oma vanematest ning köideti vendade ja õdedega ühte kimpu. Ma olin oma venna ja õe vahel, minu olek oli soe, kuid umbne, valgust ma ei näinud ning tihti peale mõtlesin, et ma olen tagasi üsas. Muidugi sa ka nalja, kuid tavaliselt ma magasin ja mõtlesin, milline ma välja näen, kes ma olen. Ühel päeval nägin ma valgust. Valgus oli ere ja pimestas alguses. Ma olin taas sündinud, kuid mind ei taband valu. Mind lahutati minu vendadest ja õdedest ning enam ma neid ei näinud, see oli uus valu. Muidugi läbi aastate olen veel omasuguseid näinud, kuid oma vendi-õdesi mitte. Ma olen valge, minu kõhule on tätoveeritud suurelt käru ja kiri Selver. Ma küll ei tea, millega on tegemist ja miks, kuid ma enam ei päri. Oma tätoveeringut kannan uhkusega. Mul on kaks sanga, ma olen kilekott. Ma tulin mehe käes kojus, ma arvasin ,et olen rase, kuid minu kõhus oli leib, sai ja pakk piima. Kõhugripp! Mind hinnati, see oli õnnelik aeg. Aitasin pere palju, tõin lastele poest Buratiino limonaadi ja kandsin endas higiseid trenniriideid. Siis muutus kõik, ma istusin nurgas tühjalt, suu nukralt kõver, sangad longus. Siis pandi minusse igast paska, kohvipaksu, lastemähkmeid, mulle peale tilkus solgivett, mind ei olnud enam vaja. Kanti prügikasti, kus hais oli tappev ja seltskond igav, ma olen üleliigne. Ma olen kulunud ja näen välja närune. Minu kõht hoiab endas puhast sitta. Siis pääsesin sealt, kui mees nimega Miša mind päästis. Ta minu kõhust võttis kodujuustu ja asemele pani tühja õlletaarat. Me koos olime mõnus paar, kuid varsti end metsaveerelt leidsin, kus vihast lämmatasin sammalt enda all. Sealt mind üles korjas Šaša, ta minuse armus, mind tihti suule surus ja vedelat liimi minust endasse hingas. See suhe oli määratud hukule ning koos ei olnud me kaua, sest end merevahust leidsin. Seal minusuguseid palju. Ma olen sarimõrvar. Solgivett ma jõin ja aastaid tuhandeid delfiine, kalu, kilpkonni tapsin. Veri, soolikad, liha, kõhred, lima- nendesse end kastsin. Ma olen killer. Nii ma elumere laines möllasin kuni kuurorti kaldale kandis mind laine. Ma enam pole valge, pigem kollakas. Ka ei ole ihu enam terve ja korras, seljal mul väike auk. Seal üks väike tüdruk mind üles korjas, ma talle vaikselt sosistan- tõmba mind pähe!

Bussi tagaotsas oli eile banaani

2009-04-30T22:06:00.004+03:00

Nagu te teate on mul teooria, kuidas dinosaurused välja surid, kindlasti olen seda rääkinud teilegi. Alguses oli palju dinosauruseid, neid oli igasuguseid. Kuid siis suri üks ära, varsti suri teine kaa. Siis oli natuke vahet, väike paus ja pärast seda suri kümme tükki järjest. Siis suri see lendav dinosaurus ning pärast teda suri veel trobikond. Lõpuks suri emane dinosaurus ja siis suri see viimane ka. Labidas aitas. Ja tegigi luu-uurija kindlaks, et lambaluu on parem kui hambaluu, et sealuu on parem kui pealuu, et linaluuvurr viriseb ja kooljaluuvurr vuriseb ja umbluuvurr ajab verist vahtu välja. Eks see kõik ole kokku üks umbluu. A igatahes eelmine nädalavahetus käisin Kesk-Eesti Ülikoolis oma loengusarjaga, olin seal auditooriumi ees ja rääkisin, et kuidas see üks saurus, see, kes suri siis kui need kümme tükki ära surid, kuidas tema suri. Kirjeldasin seda ja järsku ei tulnud mulle meelde, et Eestis oleks üldse Keskmaad ja Kesk-Eesti Ülikooli ja ka ei saanud ma aru, miks mul oli kaasas 16 kilone sangpomm. Äkki taipasin,"Mida perset?". Proovisin päästa nii palju kui võimalik, võtsin ruttu oma kollase Säästumarketi kilekoti ja tegin ähmi täis näo nagu ka mina ei saa aru, miks poola kartul, mida müüakse eesti kartuli pähe, maitseb nagu pähklid. Üks proua kübaraga noogutas kaasa ja sügas tagumikku. "Jajaa",ütles mutike. Vist oli omanik?

Päeva põhjus

2009-04-30T08:40:00.004+03:00

Kindlasti olete töötegemise vahel juba näinud Postimehes seda armsat plakatit. Nii töötab Tartu politsei. Nii pidutseb Tartu. Kui keegi teist siiski elu hammasrataste vahele jääb ja te end hommikul Tartu arestimajast leiate, siis helistage ka mulle - minu kodu asub arestimaja vahetus naabruses.

Ettevaatust, tulnukad!

2009-04-27T08:44:00.005+03:00

Tere! Panen siia väikese juhendi tulnukate tuvastamiseks. See on abiks neile, kes arvavad, et keegi nende töökaaslastest on tulnukas. Samas sobib ka nendele, kes on ise tulnukad ja tahaksid paremini Maaeluga kohaneda. Või kõigile neile, kes võõras riigis elades-töötades võib-olla kohalikele tulnukatena näivad. 10 tunnust tulnukast kaastöötaja tuvastamiseks 1. Imelikud või kokkusobimatud riided. Tihtipeale ei saa tulnukad erinevatest stiilidest täielikult aru ja panevad selga kokkusobimatu kombinatsiooni, näiteks ruudulised püksid ja triibuline särk või smoking koos teksapükste ja botastega. 2. Ebatavalised toitumisharjumused või veider dieet. Tulnukad võivad vabalt friikartuleid lusikaga süüa või siis suurtes kogustes tablette kurgust alla ajada, ütlevad eksperdid. 3. Pentsik huumorimeel. Tulnukad, kes Maa huumorist aru ei saa, võivad naerma puhkeda ka täiesti tõsistel hetkedel, näiteks firma koolitusfilmi näitamisel. Teine tunnus on see, et nad teevad nalju, millest keegi aru ei saa. 4. Tihedad haiguspäevad. Asjatundjate sõnul võivad tulnukad vajada lisaaega oma energia taastamiseks võõras keskonnas. 5. Käsitsi kirjutatud või online-päevik (blog?!). Tulnukad koguvad pidevalt informatsiooni elu kohta Maal. 6. Igapäevaste asjade valesti kasutamine. Tulnukad võivad rahulikult korrektorlindiga oma küüsi värvida seejuures aru saamata, et nad midagi valesti teevad. 7. Pidevad küsimused töökaaslastele. Tulnukad, kes üritavad Maa kultuuri kohta võimalikult palju teada saada, võivad esitada küsimusi, mis tunduvad imelikud. Näiteks võivad nad pärida, et miks jaanipäeval nii palju lõket tehakse või miks jõuluks kuuski tuppa tuuakse. 8. Salatsemine oma kodu ja eraelu kohta. Spetsialistide hinnangul ei räägi tulnukad tavaliselt sellest, mida nad õhtuti või nädalavahetustel teevad. 9. Pidevalt iseendaga rääkimine. Kosmosetulnukad ei pruugi rääkimisega nii harjunud olla, kui Maa elanikud ja nad võivad rääkimist harjutada, kui arvavad endid üksi olevat. 10. Meeleolu ja reaktsioonide muutus elektriseadmete läheduses. Näiteks võib tulnuka käitumine või meeleolu mikrolaineahju sisselülitamisel 180° muutuda. Eksperdid ütlevad, et töökaaslane peaks vastama suuremale osale või isegi kõigile tunnustele, et teda 100% tõenäosusega tulnukaks pidada. Ja kuidas ometi siia reavahesid saab teha?

Üleskutse/Väljakutse

2009-04-24T08:26:00.002+03:00

Kui need päeva põhjused nii tobedad ei oleks siis ma ei kirjutakski... Täna on nimelt mingi Newmani päev. See tähendab seda, et peab jooma 24 õlut 24 tunni jooksul. Sealjuures ei tohi muuta ega ära jätta on tavapäraseid tegemisi, ei tohi magama jääda ega oksele hakata. Rock around the clock!

Hei-hoo!

2009-04-23T13:04:00.003+03:00

Saksamaal on Õllepäev. Tartus on 10 kraadi sooja ja muudkui tõuseb. Täna algab Maamess ja Supilinna päevad. Tähistamist jagub.

Hello, Earth-people!

2009-04-22T09:10:00.001+03:00

Täna on "Earth Day". Tuleb Maa vastu kena olla.

Tervitusi tagantjärgi ka Revalist

2009-04-20T23:30:00.004+03:00

Oi-oi jäin peaaegu hiljaks, eks see ole see stoneri viga (mul oli munchies). Igatahes toredat savu päeva ja see lauluke mõtteis andke tuld. Kui see kuulatud, siis bob. Aga see püha on universaalne, püha, mis ei tunne riigipiire ja rahvusi, lõimumine 101.

ei noh ma ei või

2009-04-20T09:03:00.003+03:00

Päeva põhjus on "International Cannabis Day". Ma ei tea kus riigis ja kuidas seda tähistatakse. Ja miks see üldse tähistamist väärt on. Aga tähistada võiks nii, et osta omale kanepikiust riided (ei tea kas Eestis üldse müüakse) ja närida kanepiseemnetega shokolaadi. Juua võiks kanepiõlut sest alkohol on meie riigis ainuke legaalne uimasti ja ega need asjad niipea ei muutu ka.

Postkaart

2009-04-16T11:46:00.005+03:00

Mina tahaksin teid tervitada elektroonilise postkaardiga. Kui pilti suuremalt vaadata siis näete kuidas käsipuu ääres on emod armutult pingi peale veevangi jäänud. Hetkeseisu kohta ei oska midagi öelda - kui vesi on tagasi läinud on ilmselt ka emod kadunud. Aga kui vesi veel tõuseb siis saab Emajõest Emojõgi.

2009-04-15T10:50:00.004+03:00

Lähtudes siin kellegi märkusest mõnede kolleegide emigreerumise kohta tekkis mul tungiv vajadus Laurtsikule ja Kalkarile südamele panna, et meie kööginurga stendi ei ole ikka veel kaunistamas nende asukohamaadest saabunud postkaardid. Ja seda ikka sel põhjusel, et neid ei olegi veel meile saadetud. Palun viga esimesel võimalusel parandada. Loomulikult on teretulnud ka pildikesed Tartust ja mujalt Eestist. Juhul, kui Teil ei ole meie kontori aadress enam meeles, siis küsige julgesti üle :)

Jäneste invasioon

2009-04-13T11:16:00.002+03:00

Nagu ma aru sain olid mingid usupyhad see nädalalopp, kus oli mängus jäneste käpp ja tagantjärgi, nagu ikka, väike pilt seda mäletamaks

What up!

2009-04-13T09:08:00.002+03:00

Mis teil seal toimub, et nii vaikseks on jäänud? Kui on mingid sündmused, mis ei jäta vaba ega blogimiseks siis tuleb nendest sündmustest kirjutada. Kui sündmusi ei ole siis tuleb lolluseid välja mõelda ja nendest kirjutada. Igal juhul tuleb kirjutada... Meil siin Tartus on kevad. Linnud laulavad väga kõvasti. Jõgi on ammu jääst vaba ja vesi on nii palju tõusnud, et peale vaadates saab kohe aru: see jõgi on laevatatav. Tsikliinimesed on ka juba liikumas ja Pirogovi platsil on lume alt punkarid välja sulanud. Hetkel üritan leida netist lindude välimäärajaid, et teada saada miks pasknäär rästa häält teeb. Vabal ajal meeldib mulle filme vaadata ja oma poisiga Toomemäel jalutada. Täna algab Tais ja veel ühes riigis uus aasta!

Päeva põhjus!

2009-04-09T08:32:00.002+03:00

Täna on sünnipäev näitleja Jenna Jamesonil. Pilti ma siia lisada ei saa. For obvious reasons. Häid pühi!

Samal ajal Tartus...

2009-04-07T08:45:00.003+03:00

Tahtsin teiega jagada väikest seiklust, millele olime tunnistajaks nädalavahetusel. Siin näete harilikku Emajõe jääpangaparvetamist. Vasakpoolne paar oli alguses kenasti oma kanuus aga mingi aja pärast kobisid ka jääpangale. Millise summa eest oleksite teie nõus niimoodi jääpanga peal seilama?

Veel üks väike pingutus....

2009-03-30T11:55:00.005+03:00

... ja see kaenlaaugu pilt ei paista enam kui blogi avada.

IRISH MEDICAL DICTIONARY

Artery.................. The study of paintings

Bacteria.................Back door to cafeteria.

Barium...................What doctors do when patients die.

Benign....................What you be, after you be eight

Caesarean Section......A neighbourhood in Rome

Catscan..................Searching for Kitty

Cauterize................Made eye contact with her

Colic......................A sheep dog

Coma.....................A punctuation mark

Dilate....................To live long

Enema....................Not a friend

Fester....................Quicker than someone else

Fibula.....................A small lie

Impotent.................Distinguished, well known

Labour Pain..............Getting hurt at work

Medical Staff...........A Doctor's cane

Morbid....................A higher offer

Nitrates..................Cheaper than day rates

Node......................I knew it

Outpatient................A person who has fainted

Pelvis......................Cousin to Elvis

Post Operative...........A letter carrier

Recovery Room...........Place to do upholstery

Rectum....................Nearly killed him

Secretion.................Hiding something

Seizure...................Roman emperor

Tablet....................A small table

Terminal Illness.........Getting sick at the airport

Tumour...................One plus one more

Urine.....................Opposite of you're out

Päeva põhjus. Tartu-eri.

2009-03-27T09:05:00.002+02:00

Tartu linnavolikogu otsustas neljapäeval lubada raekoja taga Pirogovi platsina tuntud haljasalal tarbida lahjasid alkohoolseid jooke. Volikogu võttis vastu otsuse, millega lubatakse taas kasutada Toomemäe nõlva aluse jalgtee ja Ülikooli tänava vahelist tähistatud haljasala 15. märtsist kuni 15. oktoobrini piknikukohana, teatas Tartu linnavolikogu pressiesindaja. Täna vastu võetud otsus jõustub aga 1. aprillil, seega tänavu veel 15. märtsil Pirogovi platsil õlut juua ei tohi. Pirogovi platsil on lubatud kuni 6 mahuprotsendiliste alkohoolsete jookide tarbimine. Seoses alkoholi üleriikliku müügipiiringu kehtestamisega tühistati eelmisel sügisel linnavolikogu määrused, mis reguleerisid Tartu linnas alkoholi jaemüüki ja avalikus kohas tarbimist ning sellega kaotas kehtivuse ka 2002. aastal antud luba Pirogovi platsi piknikukohana kasutada. [Postimees.ee]

Ei ole päeva põhjus...

2009-03-25T11:35:00.002+02:00

Nagu öeldud päeva põhjust ei ole, lihtsalt kolm pilti, mis varjaks seda, et ma pole ammu midagi postitanud, demonstreeriks mu rõvedat huumorimeelt ja pakkuda dr.aculale natuke konkurentsi või midagi.

Päeva põhjus

2009-03-24T09:51:00.001+02:00

Täna on tuberkuloosi päev. Köhh-Köhh. Minust paar korrust allpool asubki tuberkuloosiosakond. Köhh-Köhh.

Täna jälle...

2009-03-18T12:04:00.001+02:00

Täna on Biodiisli päev! Yeah! Täna jälle kanister käib ringi...

2009-03-17T10:08:00.002+02:00

Riputan ka ise üles ühe pildi vastukaaluks päevapõhjustele, mida meiega jagab Dr.Acula. Pildil näeme endist USA presidenti Ronald Reaganit, kes on tuntud paljude viletsate sõjafilmide pärast, oma 1988. aasta Moskva-visiidil. Härrasmees lühikese särgi ning fotoaparaadiga vasakul on ei keegi muu kui tollane KGB ametnik Vladimir Putin, kes esineb juhusliku turisti rollis. Mida siin muud ikka kosta, kui: lavakas kõigile poliitikutele kohustuslikuks!

Päeva põhjus

2009-03-17T09:41:00.002+02:00

On püha padrikupäev - St Patrick's Day!! Seda päeva peaksid tähistama iirlased ja üleüldse iiri juurtega inimesed, mõned kummalised usugrupid (katoliiklased näiteks), ja inglise keelt kõnelevad riigid. Peetakse paraade, kantakse ristikulehe kujutisi ning muidu rohelisi riideid ja juuakse palju. Alkoholi. Jõudu Iirimaal viibivatele tuttavatele selleks päevaks!

Okeivaba päev

2009-03-13T08:49:00.004+02:00

Kristjan-Jaak Petersoni sünniaastapäeva puhul on homme, 14.märtsil, emakeelepäev. Jaan "Vilsandi" Tätte teeb ettepaneku pidada sel puhul okeivaba päeva. Et ei või "okei" öelda. Proovime? Otsisin siia ka väikest Kristjan-Jaagu salmikest. Avastasin, et talle meeldis kirjutada saksa keeles. Veel meeldis talle kirjutada karjapoistest. Kaks kena noormeest karjamaal on aegumatu lugu... Naistest ja joomisest kirjutas ta ka. Ja Jumalast. Aga siia lõppu vähemtuntud jupike luuletusest "Kuu": Nõnda, inimeste vaim, oled sa udus ujumas, kui su mõte on otsimas jumalat tähtede alta!

Varahommikune väljakutse

2009-03-11T10:58:00.002+02:00

Istusime paarimehega Nõmme turu juures ja sõime tseburekki, kui äkitselt raadiosaatia valju staatikapurske saatel ellu ärkas ning seejärel äratundmatuseni moonutatud dispetsheri hääle kuuldavale tõi. Ohkasin ja surusin alla krõbeda roppuse. "Üksus 3419 kuuldel." "Sõpruse puiesteele on väljakutse. Mingi narkouimas pätt märatseb parklas ja peksab telliskiviga autoklaase sisse. Keegi pensionär andis teada, nii et tehke kiirelt. Muidu saadab LV Mupod peale, ja sheffile see ei meeldi!" Ronisime autosse, pühkisin sõrmed vormi sisse rasvast puhtaks, ning pöörasin süütevõtit. Volkswageni forsseeritud mootor möiratas; keerasime liiklusse. Juss ei olnud veel ainsatki sõna lausunud.

Äkitselt tundus, et ta jõudis mingile otsusele, ja suunurgast ühmas ta lühidalt: "Jää korraks seisma...Oleks üks jutt." Vähese jutuga mees, Juss. Tegin, nagu ta palus, ning jäin ootele. Tee servas liikusid lumega kaetud männid kergelt tuule käes - oli tavaline talveilm. Ootasin. "Mäletad sa eelmise nädala valerahahaarangut?" uuris ta siis. Noogutasin. Olime ühest kesklinna kasiinost tõelise Gutenbergi avastanud. Erinevalt oma eelkäijast ei trükkinud meie...klient aga piibleid, vaid Koidula portreega värskelt lõhnavaid rahakupüüre. Ja üsnagi professionaalselt - ülekuulamisel selgus, et ettevõte on juba aastaid sedasi kasumimarginaali tõstnud, ilma, et keegi võltsinguid avastanud oleks.

"Igatahes, mõned ekspertiisi kutid mõtlesid, et teevad minuga nalja ja lasevad mul pabistada...ja panid, kui ma õhtul töölt minema läksin, mu pagassi koti sellesama fucking rahaga. Ära plommitud ja puha. Värdjad. Sa võid kolm korda arvata, mis sellest sai, kui ma järgmisel päeval koera läksin jalutama." Jussil oli vasika suurune njuufaundlane, kes kõike näris. Ja ma pean tõesti silmas kõike. Kord näris see kuradi peletis mu auto küljepeegli ära. Ei, ma ei tee nalja.

Aga kui ma temast õigesti aru sain, tähendas see, et ta on sügaval pasas. Asitõendid olid juba arvele võetud ja ekspertiisi kutte teades tähendas see, et paberites on Jussi allkirja eristamatu võltsing, mis näitab, et ta viis raha "lisaanalüüsideks väliseksperdi juurde." Lasin akna alla ning sülitasin. "Mida sa ette võtad? Praegustes oludes millegi sellisega bossi juurde minna tähendab ilma kompensatsioonita koondamist, kui mitte sisejuurdlust ja tehtud kahjude hüvitamist. Sa ikka tead seda?" "Muidugi ma tean seda - ma ei ole debiilik. Aga mul on plaan, kuidas me kõik sellest puhta nahaga välja tuleme - kaasa arvatud ekspertiisi tõprad, ning ka minu paarimees, kellele kahtlemata must plekk jääks, kui midagi sellist suure kella külge pandaks." Ja tal oli õigus; ei olnud mingit võimalust, et seda maha annaks vaikida. Kuid - "Mis plaan sul on?"

"Just see küsimus, mida ma kuulda tahtsingi." Tema näol peegeldus kergendus. "Asi on selline - kott on praegu kongis. Ma kirjutasin hommikul selle tagasi sisse, aga rääkisin arhivaarile, et pean selle veel kesklaborisse viima...ametiautoga. Ja palusin tal kot masinasse panna, kuni ma ise "peldikus käin". Ma olin uksed enne lukku pannud, aga kongi lahti jätnud. Nii et näedsa, mina seda kongi ei pannud, ja seda kinnitavad ka parklalindid. Kui neid läbi vaadatakse, nähakse vaid, et ma palun koti masinasse visata ja lähen siis ise minema; arhivaar teeb ülejäänut ise." Kaval, kurat. Ma poleks ise tõenäoliselt selle peale tulnud. Jussile tuli au anda; kui ta kord suu lahti tegi, oli sealt tulev kuulamist väärt. "Ja nüüd?" küsisin, tema plaani täiel määral mitte veel mõistes. Ta irvitas kavalalt. "Nüüd tuleb lihtne osa."

Mõni minut hiljem jõudsime Sõpakale, kus nägime ees veel kahte autot, ja väidetavat narkarit. Ma ei kuulnud, millest temaga vaieldi, kuid kui autost välja kangutamiseks läks, läksin appi, ning Jussi plaani järgi lükkasime poisi meie auto kongi. Viipasime teistele hüvastijätuks, ning hakkasime taas liikuma. Juss lülitas kongikõlari sisse. "Ära midagi räägi, või sinuga läheb halvasti. Kui aru saad, siis nooguta." Poiss noogutas. "Väga hea. Kongi jälgib kaamera; kahjuks on juhtmed juba vanad, ja heli see praegu ei salvesta. Nii et sina vaatad kaamerasse ja ei tee suud lahti; seda vestlust lindile ei jää. Sinu selja taga nurgas - ära vaata! - on roheline kott. Seal sees on mõned esemed, millest me lahti peame saama. Sina teed meile viisakalt teene ja viid need siit autost minema, hoolimata meie püüetest sind takistada. Selge?" Poiss noogutas vaevumärgatavalt."

"Ja edasi. Kohe jõuame me keskuse juurde. Kui auto seisma jääb, siis haara kott, suru õlaga kongiuks lahti ning jookse mäest alla metsa poole. Üks meist jookseb sulle järgi, aga libiseb ja väänab jala välja; teine kutsub kahe minuti pärast lisamasina. Selle ajaga oleks sulle vägagi hea, kui sa lähedusest kaod, ja end varjama asud. Kotis olevat raha ma kasutada ei soovita, eriti suuremates kogustes. Ja nüüd...jookse." Jälgisin, kuidas poiss puude vahele silkas ning Juss lumisel nõlval oma pahkluust kinni hoidis ning valje vandesõnu kuuldavale tõi. Jälgisin kella sekundiosutit, kuni see kolm täistiiru teinud oli, ning haarasin seejärel raadio. "Siin 3419. Meie poiss pani jooksu." Raadio ragises, ning keegi andis mingi vastuse. Mõtlesin igatsusega poolikuksjäänud tsebureki peale.

Järgmisel õhtul tuli Juss minu auto juurest läbi, kui ma väravast välja sõitma hakkasin. "Juurdlus jõudis järeldusele, et õnnetute kokkusattumuste tulemusena jõudis teatud osa asitõenditest ebaõigel moel meie auto kongi, kust see täies mahus varastati. Nii sina kui mina saame distsiplinaarkorras karistuseks 20 % palgalanguse kaheks aastaks." Ropendasin, mille peale ta pead vangutas, ja oma auto poole suundus. Mõni kuu hiljem lahkusin ma töölt ning suundusin elama jõukasse, ent madala profiiliga vahemereäärsesse riiki, kus Eestist midagi ei teatud. Sest vaadake, Jussi koer, nii ablas, kui ta ka ei ole, ei suutnud kuidagiviisi kõiki nendest 7 miljonist ja kahesaja kolmekümnest tuhandest võltsitud kroonist puruks järada. Selle, mis jäi puutumata, ja mis oli varem kotist välja võetud, jagasid asjaosalised omavahel. Maksuvabalt.

Homse päeva põhjus

2009-03-11T08:43:00.003+02:00

Homme on ülemaailmne neerupäev. Ma täpselt ei tea kuidas vanarahvas seda tähistas, aga mul on ettepanek: jätame joomise maha. Selle asemel, et võtta viina ja hüüda "Terviseks!", jätame viina ära ning hüüame: "Tervis ja seks!". Head neerupäeva kõigile!

Free Tibet!

2009-03-10T14:09:00.002+02:00

Päeva põhjus

2009-03-10T08:41:00.002+02:00

Veri!! Ei, tegelikult - täna, aastal 1997 hakkas jooksma seriaal "Buffy the Vampire Slayer". Sobivat pilti otsides meenus mulle, et õige vampiiritapja ei ole mitte see seriaali Buffy, vaid hoopis... Kes mäletab? 1992. aastal linastus pikk film vampiiritapja Buffyst. Peaosas Kristy Swanson ja Luke Perry. Vot see oli õige vampiiritapja!

Päeva põhjus

2009-03-08T10:35:00.002+02:00

Tervitused õrnemale poolele - naistele ja virisevatele meestele!!

Tujurikkuja

2009-03-06T11:55:00.001+02:00

Noormees X pööras külge. Selle tegevuse tagajärjel oli tal ka uni läinud. Ta vaatas ruttu kella, mis näitas 9:25. Veel on aega, mõtles X endamisi. Ei, ei enam ei tule magamisest midagi välja, ta ajas end voodis istukile ning puhastas oma rähmased silmad. Ta oli üksi. Tema partner Y oli juba tööle läinud. X mõtles viivu neiu Y-ile. X naeratas vaikselt ning ajas end voodist püsti. Ta rullis end laisalt voodist välja, rituaal, mis aja jooksul muutus vähem valulikuks. Noormees X riietas end, tõmbas jalga teksad ning sammus kööki. Ta heitis pilgu aknast ning teda tervitas erakordselt kaunis päikesepaisteline vara kevadine ilm. X pani kohvimasina tööle ning avas raadio. Tema head tuju ei rikkunud ka sealt kostvate popstaaride laulud õnnetust armastusest ja muudest muredest. Täna on hea päev, mõtles X. Mu tuju on hea, kõik on korras ja lisaks on mind ka õnnistatud ilusa ilmaga. Ta naeratas ning kallas tilga kohvi oma tassi. Hetkeks uneles ta raadiost kostva laulukese saatel, kummutades samal ajal oma kohvi. Selle unelemise lõpetas arusaam, et X on tühjendanud oma kohvitassi. Ta asetas tassi lauale, läks magamistuppa ning lõpetas oma riietumise. Oi, mis meeldiv lõhn tabas X-i sõõrmeid. Y oli pesnud ära kõik ta särgid. Korraks nagu varjutas X-i rõõmsat meelt, et kas tõesti saab päev veel paremaks minna, kuid selleks ajaks, kui ta oli lõpetanud oma hammaste pesu, oli see mõte kadunud. X läks veel kööki, sulges kohvimasina ja raadio ning võtnud jope nagist, väljus ta oma korterist. Ust sulgedes pidi X täheldama, et tõepoolest sellest ajast kui koristaja hakkas kasutama turuliidri toodetud pesuvahendit on paraadnast kadunud seda tavaliselt ilmestanud kusehais. Naerul näol ja lahtiste hõlmadega väljus X tänavale. Seda oli kohe õhus tunda, enam pole kaugel- kevade. Ja siis kohe ka suvi. X oli seitsmendas taevas. Ta suhe neiu Y-iga läks hästi, tervis on korras, tööl on rahulik. Super, jätkas ta mõtet. Järsku, ei teagi kust, tuli X-le idee tantsida. Mis oleks parim viis väljendada oma rõõmu ka teistele. Ta hakkas tantsima. Alguses kohmakalt ja ebalevalt, kuid kui tema kõrvus hakkas helisema imeline meloodia, ei peatanud X-i enam miski. Ta tantsis, möödujadki läksid rõõmsamaks, naeratades talle soojalt. X libastus ning kuna võhm oli väljas, otsustas ta heita lähedal seisva auto kapotile, et natuke hinge tõmmata. Ta vaatas taevast. Kui ilus see on, mõtles X, nii sinine ja need pilved, massiivsed ja samas õhulised. Hea küll, X ajas end jalule ja sammus oma automobiili juurde, vaikselt ümisedes viisijupikest, vürtsidades seda sõnaga romantika. Tema meeldiva hommikupooliku katkestas tahavaate peeglisse ilmunud sini-valge politsei auto. Mis nüüd? Ta väljus autost ning märkas, et oma heas tujus oli lahti jäänud ta püksilukk ning tantsides oli särkki välja tulnud. Ta hakkas kohendama oma särki, kuid politseinik karjus, et kohe lõpetaks või muidu nad tulistavad. X lõpetas oma tegevuse, seda õieti alustamata. Minge oma auto juurde, käratas kordnik. X läks istus autosse. Politseinik astus tema ukse juurde ja teatas, et ta ta peab tulema viivitamatult nendega. Mis mõttes?, päris X, kas midagi on juhtunud? Konstaabel ei vastanud. Ei tule, ma pole ju midagi teinud, seletas X, pealegi pean ma tööle minema. Silmanurgast nägi ta teise politsei auto saabumist. Te olete narkojoobes, teatas talle kolmas politseinik, kes oli tulnud ukse juurde. Ei ole, ma pole elu sees narkootikume kasutanud, vastas kergelt ärritunud X. Kes teile seda ütles? Kuid konstaabel enam ei vastanud, selle asemel haaras ta X-st ning hakkas teda autost välja tirima. X-i haaras paanika, ta ei teadnud, mis või miks teda ahistatakse. Lisaks jäi ta parem jalg gaasi ja piduri pedaali vahele kinni. Lõpuks, mitme politseinikuga õnnestus X autost väljutada, ta käed keerati seljale ning külmad käerauad sulgusid ta randmete ümber. Mida ma tegin, karjus X, kas me sellist Eestit tahtsimegi? Fašistid, mitte politseinikud. X hea tuju oli läinud, see oli asendunud hirmu ja paanikaga.

Ja siis ta nägi teda, seda prillide ja kohvikruusiga tegelast, kes jälgis teda ilmetu halli maja aknast, silmad peas tühjad, nägu katmas üle olev irve. Tema, tema on see kuradi uss rohus, karjus X politseinikele, kuid tühja. Ta pandi kolmandana ja märkamatult saabunud auto kongi. Kuradi idu, oli X vihane. Kui ma selle jamaga ühele poole saan, siis ma kurat situn selle idu M-i postkasti. Siis vaatame, kes on kes ja mis on mis. See mõte rahustas veidi X, ka lohutas teda tõsiasi, et õige hõlma ei hakka keegi. Märkamatult oli alanud sõit jumal-teab-kuhu....

Päeva põhjus

2009-03-05T10:20:00.004+02:00

Täna, aastal 1971, esitas Led Zeppelin esmakordselt live ettekandes pala "Stairway to Heaven". Andekamad jõuavad ehk naistepäevaks paar rida selgeks õppida.

Onu Tomi lastenurk

2009-03-03T12:27:00.007+02:00

Koik teie, kel on lapsi, kes käed oieli teid nähes nänni ootavad, kas siis omad voi muidu, siin on teile väike kingi idee. Milline laps ei taha mängida koos vahva Dora the Explorer Aquapet'iga? Selline erakordselt tore asi on nyyd saadaval läbi amazoni ja kindlasti leiab ka mujalt. Kinkides lapsele selle vahva lelu, voite olla mureta, et teid kunagi selle lapse lähedusse taaskord lastaks. Vanustele 5+, nooremad ei saa aru. Tootja kodulehekyljel välja toodud hyylause räägib enda eest (see on väljamaa keeli)- "We make innovative products that appeal to both parents and kids. Our products spark the imagination and provide positive experiences. We treat both girls and boys with respect." Keda asi lähemalt paelub, siis väike link tutvumiseks - http://www.youtube.com/watch?v=SzBS4R28Mic

Hommikune joomar

2009-03-03T12:23:00.003+02:00

Täna hommikul olin ma tunnistajaks modernsele komejandile ühes vaatuses, mida siin ka teiega jagan. Kõik algas kella 10 ajal hommikul, kui ma astusin kööki, et end hommikuse kohviga turgutada. Sellega tegeledes jõudis mu kõrvu veider pinin, mis mind kummastusega ringi pani vahtima. Köögis selle põhjust nägemata laiendasin otsingupindala, ning viimaks piilusin aknast välja. Seal nägin ma tumedate teksadega ja nudiks pügatud juustega noormeest, kes majaesises parklas ringi tantsiskles, kätega vehkis ning vilet lasi. Jäin teda põnevusega vaatama, ning ta ei petnudki mu lootusi. Veidi aja pärast ta nähtavasti väsis, naaldus kellegi lumega kaetud Peugeot'le ning puhkas. Aga mitte kauaks; jõudu kogunud, jätkas ka oma rõõmsat keksutamist ja vilistamist.

Möödujatele ta tähelepanu ei pööranud, isegi siis mitte, kui need teda arusaamatusega jõllitasid. Viimaks leidis ta pargitute seast oma auto, istus sinna sisse ja jauras edasi. Seejärel aga täienes näitlejaskond veidi - parklasse sõitis sisse sinivalge Shkoda politseisedaan, mille keegi murelik kodanik nähtavasti oli kohale tellinud. Kordnikud astusid välja, liginesid kummaliselt käituva noormeheni ning tegid temaga juttu. Mõni hetk rääkinud, astus nooruk taas autost välja, ust pärani jättes, ning asus ametisse oma püksiluku sulgemisega ning särgi püksi toppimisega, seejärel olukorda kohe ennistades. Teisisõnu, püksilukku lahti tirides ja särki välja kiskudes.

Vestlus jätkus, kuni kohale ilmus järgmine politseisõiduk: sedapuhku Volksi buss, millest järjekordsed kaks politseinikku välja kargasid. Selle peale pages noorsand oma autosse, keeldudes (nähtavasti) sealt väljuma. Mõnda aega veel veennud, lõid korravalvurid sellele käega, ning - ohhoo imet! Kohale sõitis KOLMAS masin, seegi VW minibuss. Sealtki ronisid välja kaks politseiametnikku, kes, tõmmanud kätte sinised kummikindad, asusid peategelast autost välja tirima. Nende rammust aga jäi väheks; appi tuli ka esimese bussi meeskond. Ka siis jäi vajaka, ning viimaks olid kõik kuus politseinikku ametis mehe masinast väljakangutamisega. (Võsa-Petsi häälega:) "Ja ega siis pätt enam kaua vastu punninudki. Pisut aega rüselenud, käänati ta autokapotile ning peagi sõidutasid lahked politseinikud ta kainestusmajja toibuma. Tuleb ette ka selliseid olukordi, aga hea, et asi hästi lõppes, ning et leidus kodanikke, kes ise ekipaazhi kohale tellisid, enne kui napsi või uimastusainetega üleliia sina peal olev noormees oma masinaga linna peale ulakusi jõudis tegema minna. Lõpp hea, kõik hea!"

Positiivne

2009-03-02T14:48:00.003+02:00

Kui klaas on samaaegselt pooltäis ja pooltühi siis... Kerge joove on sama, mis raske kainus. Keskmine joove=keskmine kainus. Raske joove - kerge kainus. Lihtne? Aga proovi seda politseile rääkida...

Päeva põhjus

2009-02-26T13:39:00.003+02:00

Täna on Buffalo Billi sünnipäev. Pidustuseks sobib kõige paremini honky tonk.

hambad

2009-02-25T15:10:00.002+02:00

mis on edukuse valem? See ei ole raske ning koik noored pioneerid, kes hüüdsid valged hambad, teil on täiesti õigus! Selleks puhuks on alati valmis aitama teid hambapasta ning miks mitte kasutada meie uut hambapastat. See mitte ainult ei tee te hambad puhtaks vaid ka kõik muu...

Kõik kelgule!

2009-02-23T13:59:00.002+02:00

Hõissa vastlad!!!

Homse päeva põhjus

2009-02-23T12:47:00.001+02:00

Talvine madisepäev (24. veebruar) Madisepäeval ei tohi metsast puid või hagu tuua, muidu tulevat suvel palju usse maja juurde. Samuti ei tohtivat nõelatööd teha, et mitte ussi käest nõelata saada. Lumesadu ennustab suveks palju marju ning putukaid. Selleks päevaks viidud vokk silma alt ära või kaetud kinni, sest usuti: kes vokki näeb, näeb suvel hunti.

Green fairy

2009-02-20T09:04:00.005+02:00

Tänane päeva põhjus on viisakas, kuid moodus tähistamiseks kaugel sellest. "The Metropolitan Museum of Art first opened today. Celebrate with some absinthe, which influenced artists such as Degas, Manet, van Gogh, and Picasso!" Kohtumiseni!

Päeva põhjus

2009-02-19T15:18:00.003+02:00

Täna on Dima Bilani kontsert. Tahtsin lisada postitusele illustreeriva pildi Dimast, kuid pildiotsingus sattusin muuhulgas ka Dima logo peale. See on siis see ülaltoodud üsna ühemõtteline objekt. Ja ongi päriselt selline logo! Kellel aega ja tahtmist proovige ka ise pildiotsingusse panna "Dima Bilan". Uskumatuid pilte leiab sealt. Nõrganärvilistele ei soovita. Proosit!

Lauluke

2009-02-18T10:01:00.001+02:00

Tuli idee kirjutada midagi ja kuna sain eile meeldiva musikaalse elamuse osaliseks, siis mõtlesin jagada oma saadud rõõmu või midagi, väikese lauluga. Sõnad on kirjutatud, viis on rahvalik ja Tõnu Kaljuste juba valmistab seda laulukest ettekandeks koos ERSO ja Kammerkooriga oma järgmisel Reekviemil või Lähetamisel. Enjoy

Healoomuline Vesipea

Kell on üheksa, enam pole mahti

mantli musta kapist haarab Ahti.

Palitu ta viskab selga,

enam oodata ei malda.

Refrään: Ahti- healoomuline Vesipea,

Iga mats seda teadma peab-

helkurit ta vihkab, selle kandmist peab ta tühjaks.

Nüüd pime tee, magistraal viib Tartu

kokku tõmbab hõlmad mustad.

Kõik helkuri šlongid kartku

enam Eestis pole neile kohta.

Refrään 2 X

Ei Mati tunne Ahtit, ka tema autol puudub viha,

kui koos nad maha niidavad meie vahva Ahti.

Nüüd Ahtit täis on maantee lai,

lapsed ikka kandke helkurit, olge paid!

Refrään

OMG, kui nummi pix, LOL!

2009-02-16T12:29:00.004+02:00

Mis juhtub blogidega peale seda, kui nad surevad?

Päeva põhjus

2009-02-16T11:13:00.003+02:00

Tere! Täna on Leedu iseseisvuspäev. "Tautos jėga vienybėje!" Indias ründavad näljased ahvid inimesi (säh teile nüüd kes naersid minu ahvikartuse üle!!). "Tõehetk" on taas ületanud uudisekünnise. Elus on tegelikult palju tähtsamaid asju...

Päeva põhjus ja asjad

2009-02-11T09:08:00.004+02:00

Et laske vahepeal mul ka midagi kirjutada... Täna on Thomas Alva Edisoni sünniaastapäev. Säästuajast hoolimata vilgutage kasvõi korraks lampe. Läheneva sõbrapäeva auks on välja pakkuda väike mäng. Poes käies vaadake hoolikalt sõbrapäevakraami ja leidke: 1. Millised punased asjad on tegelikult jõuludest ülejäänud kraam. 2. Milline võiks olla kõige tobedam sõbrapäevateemaline asi poes. Kõige tobedama asja edetabelit Tartus juhivad südametega sokid ja üks väike kujuke, mida ma tõesti kirjeldada ei suuda. Lihtsalt uskuge, et see on tobe.

Päevakaja

2009-01-30T13:44:00.003+02:00

Sattudes aeg-ajalt mahlakate uudiste peale, ei saa ma mitte neid vaid enese teada jätta. Sedapuhku siis:

Kolmapäeval lekkisid Der Spiegeli kätte salastatud dokumendid, milles NATO peakomandör kindral John Craddock juhendab NATO vägesid Afganistanis, et nood kasutaksid narkokuritegudes kahtlustavate vastu surmavat jõudu. Ilma, et oleks oluline, kas nimetatud kahtlustavad on insurgendid ehk Afganistani valitsuse ja NATO vägede vastu võitlejad või mitte.

Peale leket sattus NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer raevu, aga mitte vägagi kahtlase korralduse üle, vaid selle üle, et dokument pressini oli lekkinud. Käib juurdlus, kes dokumendi lekitas.

Päeva põhjus

2009-01-30T12:11:00.002+02:00

Võtame sülle Kalkari. Kallistame kõvasti. Soovime kõike head ja peatse kohtumiseni!!

Päeva põhjus

2009-01-29T11:33:00.004+02:00

Täna tuleb au anda nendele kutsudele, kes inimeste eest näevad. Ürituse täpsem nimi on "The formation of the Seeing Eye Dog organization in 1929 today". Minu poolest võib muidugi iga päev koeri meeles pidada - kas siis napsu või sümboolse kondiga. Koertele viina anda ei tohi. Aga pai peab tegema küll!

lapsepolve mängumaa

2009-01-26T13:41:00.000+02:00

Täna teist korda postitan üksinduses, kuid leidsin oma arhiivist pildi, kus on kujutatud väikest Ipoliti tema lapsepõlve kodus Mongoolias.

Ei viitsi ise kirjutada, seega leid yhest autofoorumist

2009-01-26T09:39:00.001+02:00

Väike lõik minu tavalisest päevast! Lisan gaasi. Kas jõuan? No peaks ikka jõudma küll. Vahetan kiiresti rida. Fooris hakkab roheline vilkuma. Noh, semud anname nüüd talda. Vahetan veelkord rida. Noh, gaasi, gaasi, mees. Mingi taksojobu venib ekstra aeglaselt. Ei no muidugi. Ja lasebki rohelise käest. Seisan selle piduri taga, trummeldan räpi rütmis roolirattale. Le-gen-daarne, le-le-gendaar-ne. Vahin tuimalt foori. Kohe peaks süttima roheline. Vajutan gaasi. Mida? Ei no see mees magab, konkreetselt. Roheline on juba tükk aega peal. Lõpuks leiab oma käigukangi üles. No on tigu, ma ütlen. Rida ka vahetada ei saa - kõrval käib ilgelt tihe sebimine. No ja see venib täpselt mu ees. Gaasipedaal on paremalt esimene, mees. Mis nüüd? Jälle see meeldetuletus. Kolmas kord juba täna. Ei no peab ikka tanklas ära käima. Nõme oleks tühja paagiga seisma tuksuda. Näe statikas on siinsamas, peaks mingi snäki ka võtma. Rahustab närve. Nii, lõpuks saab sellest taksost mööda. Äkiline gaasivajutus tõmbab külje ägedalt ette. Ikkagi kolmeliitrine turboga diisel. Sakslaste viimane sõna. Mõnusa mörina saatel jõuan veel taksistile nägusid teha. Nii, kus see diisli kolonka on? Poe esiküljel paistavad ainult bensu omad. Kuradi ahistajad, ma ütlen. Diisel on jälle maja taha topitud. No egas midagi. Vajutan gaasi, et efektselt ümber nurga keerata. No kurat, mida ma näen. Taksojuht, va tropp, on minust ette jõudnud. Sätib, raisk, juba toruotsa paaki. Jään teisele poole kolonkat seisma ja kostitan teda nihhujaa sjebe pilguga. Vend on sissesõidu keelu märgi alt lõdva randmega läbi veerenud. Või kohe selline pohhuist, vaata aga vaata. Ilm on sitaks tatine, seega istun autos ja heidan sapiseid pilke takso suunas. Tüübil on parem käsi kipsis. Ei tea, kas lõi vastu käigukangi sodiks. Kuradi tropp. No nii, hakkab vist lõpetama. Ronin väärika aeglusega autost välja. Taksopede tilgutab viimast. Võid peldikus oma peenikest pigistada. Aitab juba, mees. Saabki oma viimase pisara lõpuks kätte. Raksatan püstoli lõpuni sisse ja vaatan pead vangutades lahkuvat taksojuhti. Nii, nüüd läheb väheke aega. Paak on üsna tühi, siia mahub oma seitsekend litra sisse. Jalutan ümber auto. Äkki peaks vingemad veljed ostma. Vaatan teise nurga alt. Ei, need on ikkatäitsa sefid, las olla. Vaatan jooksvaid numbreid kolonkal. Täpselt nagu kasiinos. Seisan auto taga. Panen tähele, et ümmargune logo pagasiluugil koosneb meie koduvabariigi kolmest rahvusvärvist. Muigan. Korraga lendab nurga tagant välja mingi hõbehall mersu. Tuleb sellise hooga, et hetkeks kardan end murtud sääreluudega kahe auto vahele jäävat. Paar tolli enne mind saab siiski pidurite vilinal seisma. Tõbras. Ma ei vaata tema poole. Paak saab täis. Rahulikult astun ligi. Võtan püstoli pooleldi välja ja ootan kuni viimnegi piisk paagisuhu sulpsab. Tunnetan mersus teatud rahutut nihelemist. Lükkan püstoli selleks ettenähtud kohta. Keeran korgi kinni ja sulgen luugi. Tõmban pool rulli paberit ja nühin põhjalikult oma käsi, justkui ajades iga viimast kui bakteripoju taga. Aeg luubis heidan paberi hooletu kaarega prügiurni ja keeran poe poole minema. Nii aeglaselt, kui vähegi suudan. Äkki kostub kolm nõudlikku signaali. Mine persse, mees! Ta suhtleb minuga signaalitades! Seisatan käed taskus, vaatan tema poole ükskõikse pilguga. See värdjas vehib aktiivselt kätega, annab mõista, et ma autot edasi nihutaks, et ta tankida saaks. Pilk millega teda kostitan muutub seepeale eriti ükskõikseks. Keeran minema. Sell rapsib ja laseb uue signaali valangu. Näitan talle käigu pealt, et varsti tuleb taksojuht ja ta võib tolle kohalt imeda palju süda lustib. Astun minema jättes tõpra punase näoga mulle järele vahtima. Poes on palju rahvast. Faking tipptund. Bensuostjaid on diislimeestest kordades rohkem. Kurat, diislimeestel võiks oma kassa olla. Kolonka on eraldi, siis võiks kassa kah olla. Võtan sappa. Vaatan huviga ringi, et kus siis kipskäsi kah on. Ei näe kusagil. Minust eespool olev tädi hakkab liikluskindlustust tegema. Jee. Nad võiksid siin veel pesumasinaid ka hakata müüma. Siis oleks ikka täielik tase. Sada vihast autojuhti ootamas, kuni müüjaonu mõnele tädikesele Zanussi viimaseid vigureid ette näitab. Sihukest zanussi tahaks ikka näha küll, raisk, ma ütlen. Arvuti jookseb kinni. Kindlustusega on sitad lood. Nagu ka kõigi sabas seisjatega. Vaikset mõminat on kuulda, kuid muidu on kõik tropid üsna viisaka olemisega. Harjunud kannatama, värdjad voonakesed. Restart, uus andmete sisestamine ja närvilised naeratused võtavad oma aja. Möödub terve aasta. Lõpuks saab tädi oma paberi ja ta lahkub silmad häbist põrandal. Õige kah, kurat. Üks korralik mutt oleks kindlustuse lasknud oma kindlustusmaakleril ära õiendada. No vähemalt ei tellinud ta hot dogi. Selle oleks mõni karmim rekkamees talle küll kannikate vahele susanud. Sinep ja tsillikaste libestusaine asemel. Nii, minu kord lõpuks ometi. Nimetan tankuri numbri ja annan kaardi. Küsib koodi. Sisestan. Ootan. Müüjaonu palub enteri nuppu vajutada. Vittu, nad ise ei oska vajutada või. Vajutan enteri nuppu. Kas midagi veel, küsib. Tellin närvide rahustuseks ühe kõige suurema kuuma võileiva. Pesto või singiga? Türa, mis vahet seal on, peaasi, et kuum ja suur. Singiga. Sellega läheb aega. Teame,pasapeetrid, teame. Astun haigutades ajakirjade leti äärde. Võtan Kroonika. Samal ajal kostub peldikust teate küll, mis hääl ja arvake ära, kes sealt välja astub? Õige! Tundub, et kipskäel on ka miskit muud kipsis. Teistmoodi seda sitamaja maratoni seletada ei oska. Või oli äkki triatlon? Mehike näeb tõesti kuidagi räsitud välja, nagu oleks just Pariis - Dakari rallilt naasnud. Pikalt siiski tema junniseiklustele mõelda ei viitsi - mulle tehakse ju võileiba. Vana võtab sappa, millest järeldan, et häda pidi ikka põrgulik olema, kui isegi raha ei jõudnud maksta. Meenub tige mersumees. Tuju läheb vaikselt paremaks. Lappan Kroonikat. Väga vähe tisse seekord. Pikk halav lugu luuserist poliitiku magamistoast. Mõttetu leht. Täispask. Haaran Õhtulehe. Nii, kus siin koomiksid on. Ahah. Ernie ja muud saurused. Muigan mõnuga. Kipskäsi on oma diisli- ja pasaarved ära klaarinud ning loivab välja. Saadan teda üleolevalt kaastundliku pilguga. Loen nalju. Kolmanda klassi anekdoodid. Tuju need paremaks ei tee. Suskan lehe tagasi riiulisse. Võtaks Äripäeva. Ei viitsi. Keda see äripask huvitab. Ärimehed! Imege üks, teate küll, misasi. Kurat, igav on. Kus mu võileib on. Müüja märkab mu uudistavat ilmet. Keerab rösteri poole. Vist hakkabki okas saama. Suur singi sändvits, hüüab. Teeb otsivat nägu, nagu ei teaks, kes tellis. Tulen, tulen, persevest. Trügin kassa juurde, mutid ja onklid tõmbavad koomale. Sirutan näljase kämbla välja ning kuulen kuidas poekese uks lahti paisatakse ja mingi pühvel hingeldab üle kõigi teiste letti, otse minu selja taha. No nii, Night Rider on saabunud. Viiesajase nutsakas lendab üle mu õla letile. Müüjale möiratakse, et paarkend liitrit diislit, tagasiraha võib püksi pista. Mida üks Jakobson teise mehe püksis küll teeb, mõtlen. Pedede imbumine ühiksonda ületab piirid, raisk. Sell keerab ringi ja marsib korisedes ära. Müüja silmad pilguvad kortsus viiesajasel, nagu närvihaigel neitsil. Ametijuhendis sellist olukorda ei kirjeldata. Nüüd on küll lühis. Põgeneval mersutüübil on jalad nii harkis, et kahtlustan mingit munandite traumat. Nojah. Haaran oma kuuma võileiva. See polegi enam nii kuum. A pohhui, parem ongi. Keeran ringi. Saba mu selja taga on viisakalt kahte leeri lahku löönud. Eest ära, Mooses tuleb. Nokitsen paberit lahti. v***u, nad on selle hermeetiliselt kinni keevitanud. Kurat, kas ma olen mingi Gagarini nägu või? Rebin hammastega krabisevast paberist tüki, edasi läheb libedamalt. Shutup sandwitch! Head isu, gängster! Sammun auto poole ja nosin singisaia. Taksojuht on läinud. Adjöö, invaliid. Mersu pervo nõksutab naaberristmikul rohelist oodates. Mölakas. Avan puldist uksed. Vaatan veel kord velgi. Kurat, kusagil oleks nagu vingemaid näinud. Peab vähe meenutama. Istun sisse, käivitan. Kurat, mõnus hääl on, midagi pole teha, vee kuus on vee kuus. Mis perse see siis on? Kojamehe all on mingi paberilipakas. Haukan mehise suutäie ja astun välja. Sikutan papri välja. Loen: **** YOU! ja selle all mobla number. Mine m***i mees! Vangutan etteheitvalt pead. Pole ilus, raisk. No ei ole ilus, ma ütlen. Langetan käed ja otsin taevast abi. Mõtlen. Helistan kõneposti ja loen sisse uue tervitussõnumi. Te ei taha seda kuulda. Haukan uue suutäie. Mälun. Siis toksin valmis sõnumi, mille saadan oma uuele fännile. Avan siis peopesa, et sõber tuul saaks paberilipaka minema lennutada. Mälun ja jälgin taevast. Pilved ajavad üksteist taga. Nende liikumises on lapsikut hasarti. Aga pointi ei ole. Telefon heliseb. Seiran tuttavat numbrit. Lasen tükk aega heliseda. Hammustan, mälun, heliseb. Hammustan, mälun, heliseb. Lõpuks tirin lõpeb. Tere tulemast postkasti! Minu võit, asshole.

In memorian tutt

2009-01-21T12:01:00.004+02:00

Peab olema autist, kui ei ole märganud, et Ameerikas vahetus järjekordne president. Kuna ma pole ameeriklane ega politoloog, siis ei oska kommenteerida, ons see uus hea või paha ning ausalt öeldes on see minu prioriteetide hulgas suht madalal kohal; kuid mis mind häirib on järsk rünnak endise president Bushi aadressil. Ta oli tõenäoliselt üks lollimaid sel ametil ning polnud valdkonda, mida puutudes see sitaks ei muutunud. Ta oli nagu mees, kes suutis teha saiast sitta(seda siiski puudutades, mitte seedides). Mind ei häirinud tema suunaline kriitika kui ta oli ametis. Riigijuhtide puhul on see loomulik ja demokraatlik, et meedia ja rahvas neid jälgib, analüüsib nende tegusi ning kui vaja, laidab või kiidab, siiski oli see kriitika hulk väga vähene ning suurenes eksponentsiaalselt alles siis kui Bush hakkas nö "otsi kokku tõmbama". Omamoodi- kuningas on surnud, maha kuningas. Nüüd tagantjärgi kõik need, kes Bushi ametiajal vait olid, targad ja mihklid kritiseerima ja kohati isegi seda muhedat jumala poolt valitud napakat laimama. Huvitav, kas neil oli kuhugi sahtlisse valmis kirjutatud kõik need lookesed, kapis kriitikanooled ihutud, et need siis välja paisata kui Bush on minemas ja läinud? Kahtlaselt imelik on nüüd maaslamajat peksta. Näiteks on mitmed naistesalongid USAs tulnud välja kampaaniaga- Get rid of your Bush! Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, on iseenesest naljakaski, kuid olukord meenutab mulle mingit hale naljakat farssi, kus mental midgetist inimene valiti kõige kõrgemale kohale riigis ning tal õnnestus 8 aastaga meedia suu kinni panna, nii et keegi praktiliselt ei peeretanud ka vales suunas. Nüüd on kuningas läinud ja hall mass võib süüdata oma tõrvikud. Otse loomulikult nõustun ma, et Bush peab kandma vastutust asjade eest, mida ta tegi, kuid praegune olukord, kus vaikijad hakkavad sõna võtma, on vastuvõetamatu, see on ju sama, et sa ei löö beebit näkku, sest sa arvad, et ta on loll ja et too lasi jahe nädala eest voodisse. Seega palun teie, kes olite viimase kaheksa aasta jooksul vait, jäägegi vait ning tehke parem Bushile pai, sest ei aita siin teie vitsa jõud!

Päeva põhjus!

2009-01-21T09:01:00.004+02:00

Täna on nii nunnu päev - on kallistamise päev ehk National Hugging Day! Napsu võib ikka võtta. Aga enne ja pärast peab kallistama. Kui palju jood, kallistad tualetipotti ka! Sellised moosised postitused peaksid tasakaalustama Mindst3ri vangla ja pede teemasid :) Kalli!!!

Päeva põhjus

2009-01-16T07:03:00.004+02:00

Tere! Täna tähistatakse Ameerikas usuvabaduse päeva. Ma usun, et see on hea põhjus joomiseks! Soovitatakse võtta klaasike koos sõbraga mõnest teisest religioonist. Teen siinkohal väikese laenu Kreisiraadiost ja ütlen: "Vaata, kes su kõrval on". Seda selleks, et tegelikult me ju ei tea mis usku on inimesed, kellega iga päev koos töötame. Paras põhjus peale tööd kuskil väike drink võtta ja asju arutada. Kui veab, siis saab ka kakelda. Proosit!

Quo vadis, Kontor?

2009-01-09T15:25:00.004+02:00

Tahtsin siia teha sissekande, mis räägiks meie peatsest kolimisest (füüsilises ruumis, mitte küberruumis) teisele aadressile, Mindst3ri fotostriimist, mille ma google kaudu leidsin, Dr.Acula musikaalsetest saavutustest ja Kalkari linnastaatusest Põhja-Reini-Westfaalis...aga jutt ei sujunud. Selle asemel teavitan hoopis, et Stormi "power animal" on Tyrannosaurus rex, ja räägin ühe viletsa nalja.

Raip, isegi nalja ei tule täna. Mis meie blogist niimoodi saab?

Peep Vainu "raamatu arvustus"

2009-01-08T23:12:00.002+02:00

Juhtusin lugema üht huvitavat arvustust Peep Vainu raamatule. Enjoy!!! Palun lubage jagada teiega, kuidas Peep Vainu raamat ˝Kõige tähtsam küsimus˝ muutis mu elu ning igati erilisel ja põhjalikul viisil aitas mul üle saada suurest kriisist isiklikus elus. On teada, et Vainu raamat põhineb teadusel, kuidas meelitada oma ellu asju, mida sa ihaldad ja vajad ning eemaldada oma elust asjad, mida sa ei vaja või ei taha. Enne selle raamatu avastamist ei teadnud ma midagi neist põhimõtetest, positiivsete mõtete jõust ning olin tegelikult teinud tegusi, mis olid mõtlematud ning lõpuks jõudsid punkti, kus need teod muutusid ohuks minu heaolule ja elule. 36 aastaselt leidsin ma ennast äkitselt vanglast, istudes 3-5 aastat avaliku vara lõhkumise ja joobes seisundis viibimise eest. See oli muidugi karm karistus selle eest, et ma roojasin purjus peaga postkastidesse, aga nagu kohtunik välja tõi, oli see juba minu kolmas karistus sama asja eest. Loomulikult oli mul alkoholi probleem ning sügav ja haarav viha Eesti Posti vastu. Kuid kõige oluliseim on see, et ma eksisin meie metafüüsilise reaalsuse vastu ning sellega seoses lasin oma ellu kahjulike mõjusi. Minu neljas päev vanglas oli esimene päev, mil mind lasti teiste vangide sekka ning viibides väljas lähenes mulle üks kaasvang- Anatoli, kes rahulikult teatas mulle, et uue vangina, ostis ta mu kolme paki ˝Red and White˝ ja poole liitri spirti(vanglas aetav puskar) eest. Ka täpsustas Anatoli, et ta kavatseb mind anaalselt vägistada igapäevaselt ning mul on kaunid silmad. Pole vaja vist öelda, et ma olin vägagi šokeeritud, et mu elu on jõudnud sedavõrd sügavale põhja. Kuigi ma pole kunagi olnud homofoobne, siis peale seda avaldust avastasin, et ma olen erakordselt vägistamise foobik. Ka ajas mind masendusse, et minu üleüldine väärtus tänaval on umbes 100 krooni. Ma naasesin oma kambrisse ja istusin väga vaikselt, otsides vastuseid, kuidas parandada oma elujärge ja eemaldada välised kahjulikud mõjud oma elust. Sel hetkel, mida ma pean imeliseks momendiks, sisenes kambrisse minu kongikaaslane Priit, kes teavitas, et ta on kursis minu situatsioonist Anatoliga ning tal on midagi, mis aitab mul lahendada mu probleemid. Ta ulatas mulle Peep Vainu raamatu ˝Kõige tähtsam küsimus˝. Ega ma ise poleks kunagi pöördunud mingi eneseabi raamatu poole, et lahendada sedavõrd karmi ja otsest ohtu oma eksistentsile, kuid ausalt öeldes mul polnud muid valikuid. Otsemaid avasin ma raamatu ja hakkasin lugema. Esimesed paar peatükki kirjeldasid, kuidas leida endas julget mõtlemist ja pealehakkamist ning seoses sellega parandada oma elu. Raamatu algne teoreetiline viis ei rahustanud just mu närve. Raske on kujutada ette positiivseid muutusi, mida ma nii väga vajasin selles vangla kaootilisuses. Kuid see kõik muutus kui ma jõudsin kuuenda peatükini ja ma taipasin, kuidas see raamat aitab mul vabaneda Anatolist ja tema negatiivsetest kavatsustest. Alates kuuendast peatükist oli raamatusse uuristatud õnarus ning see õnarus varjas endas ise tehtud pussi. Antud pussi puhul oli tegemist hambaharjaga, mille käepide oli korduvalt sulatatud ning seejärel ots nõelteravaks ihutud. Järgmisel päeval läksin ma välja, kandes käes Vainu teost ning kui Anatoli lähenes mulle, avasin raamatu ning pussitasin teda kõrri. Järgmised kaheksa nädalat üksikvangistudes viibides, aitas mul arendada positiivset mõtlemist ja visualiseerimist, mitte et oleks midagi targemat teha kui 16 tundi päevast on tuled välja lylitatud. Ma ei ole küll kindel, kas see raamat mõjutab teiste elu sedavõrd dramaatiliselt, aga ma olen südamest tänulik, et ma Peebu raamatu avastasin ning kindlasti soovitan soojalt seda teistelegi.

Hell yeah, essa!!!!!

2009-01-04T18:35:00.003+02:00

Uuel aastal ja kohe esimene, ei oskagi kohe midagi öelda, seega vähem möla ning postin pildi.

PS! See on vist minu poeg Indiast! Ta on playa ja teeb kõvasti suitsu, aga ho'd ja suitsud jäid kaamera taha

Issanda aasta 2008, ja natuke ropendamist

2008-12-30T10:35:00.006+02:00

Tere jälle, ritsikad! Detsember on kohe läbi - eriline üllatus küll, jobu! võivad tähelepanelikumad teist nüüd omaette iriseda - ja aeg on küps tegemaks väikest retrospektiivi möödunud aasta tipphetkedest kontoriseinte vahel, ja mujal ka. Raisk. Hakkame siis pihta!

Suursponsori leping lõppes, tuues kaasa üldise peataoleku ja pisarate valamise - viimast eelkõige Espoo kontoris. Ei pääsenud meiegi puutumatult. Seega, Fuck you, Vabamantel!
Autori enese mohawk. Tagasihoidlikkus, vaadake, ei ole sugugi voorus. Ja kui te seda väidate, siis teadke ka, et "Püha" Augustinus, kes selle väite poolteisttuhat aastat tagasi esmakordselt esitas, oli salapedofiil, misogüün ning huffis liimi. Kah mul eeskuju. Nii et, elagu punk!
Hollandi suurepärane esinemine suvisel jalgpalliturniiril. Lõpuks said nad pähe jah, aga seleks ajaks oligi mul juba kopp ees ja ma hakkasin mängude asemel hoopis Meeleheitel Koduperenaisi vaatama. Vat see on alles kvaliteettelevisioon. Suck on that, Mindst3r!
Trailer Park Boys. Alati on hea avastada omaenese nina alt midagi grandioosset, ja see Kanada mahavaikitud klassika on suurepärane allikas teisi segadusse ajavate tsitaatide jaoks. Samuti on see hea aseaine tööle, kui peab nelja kontoriseina vahel istuma. I'm watching your like a shithawk, boys.
Aasta töötaja valimine. Pean ütlema, et see oli erakordselt nüri, tüütu ja pinda käiv protsess, eriti need huijoobanõi emailid, mis iga päev postkasti saabusid, aga tehtud see sai, ja tiitel läks kõige õigemale inimesele üldse. Terviseid Emajõe Ateenasse, Dr. Acula! How's tricks?
"Moosine musi" ning "Kirsine kusi". Ise tehtud, hästi tehtud! Isegi rämedat pohmelli ei tekkinud neist kummastki...mis on juba kvaliteetpeedi tunnus. Viis tärni.
Köispüramiidide vallutusretked suvea'al. Kes ei riski, see sampust ei joo! Meie näiteks riskisime...ja minu riietel on siiamaani värskest värvist jäänud plekid seda tõendamas.
Mindst3ri valge-rämpsu-vunts. Eriti hea oli see koht, kus ta kord juba seda kandes suitsetamast tuli, ja Modell talle teatas, et "su habe teeb sind vanemaks". L'Esprit d'Escalier' vaimus tuli tõdemus, et tal on VUNTSID, mitte habe, liialt hilja, ning snappy comeback jäi ära.
See paberipahn mida virnade viisi USAst ja mujalt saabus, ning mille eesmärk oli meie moraali ja ühtekuuluvustunnet tõsta. Oli kasu ka, vä? Mulle tundub, et tegemist oli kellegi debiiliku ajusünnitisega kompanii juhtkonnast, ning see suruti läbi, kuna talle ei julgetud öelda, et "Oy, retard! Teeniks äkki oma palka millegi asjalikuga?" Aga see on muidugi vaid minu vaatevinkel, ja kindlasti on teie seas neid, kes vingete plakatite saamise üle rõõmsalt plaksutasid ja tantsu lõid.
Need FHMi, Cosmpolitani ja muude klantsajakirjade numbrid, mille keegi - köhköh, *Witch*, köh - köögilauale asetas. Ma ei valeta, kui ütlen, et need aitasid mul meie lagunenud prill-lauaga WCs mitmed meeldivad minutid veeta! Aga samas, võibolla valetan ka. Minusuguse ebardi puhul võib ju kõike uskuda, n'est-ce pas?

Minu praegusel postitusel on tegelikult kaks eraldiseisvat ja selget eesmärki. Esimene neist on midagi kirjutada - muidu täidavad meie blogiveerge vaid Mindst3ri deliiriuminägemused rääkivatest asjadest ja tüsedatest lapi habemikest. Teine eesmärk on suruda esilehelt veidi allapoole see vastuoluline pilt libedast mustanahalisest, kes muidu saiti avades mulle hirmutavalt otsa vaatab. Mis sul arus oli, odratolgus, et sa siia siukse pildi panid? Nendest punktidest tulenevalt on ilmselge, et mu edetabel on paari minutiga välja mõeldud ning ei pruugi sugugi kajastada reallseid tipphetki. Aga mul on savi, teate.

Tunne oma kolleegi

2008-12-29T22:50:00.000+02:00

Kes oleks teadnud? Minu valdusesse sattus üks pilt, see isik pildil meenutab kedagi but I just can't put my finger on, keda?

Vaata, mille ma leidsin!!

2008-12-23T11:15:00.004+02:00

Leidsin internetist sihukese asja! Kes oleks võinud arvata!Ja kui kellelgi on andmeid käitumiste kohta, mida kaardilt ei leia, siis andke teada ja võtame kaardi autoriga ühendust!

Väike pühade jutt

2008-12-22T16:10:00.002+02:00

Jõulud. Iga aasta nad tulevad paratamatult ning kogu rahvastiku näib haaravat mingi imelik tunne. See tunne, justkui nähtamatu käsi, mis juhib nad kaubandusmekadesse nagu helendav täht, mis näitas kolmele targale teed Jeesuslapse juurde. Kuna olen suhteliselt idu, siis ei tee kinke põhimõtteliselt ning harvad on ka juhused kui üle minu huulte tuleb mingeid häid soove, kas siis pühade või muu puhul. Seda siiski mitte paha pärast, pigem omad kompleksid, nagu öeldud- idu. Ei ole jõululaps, seega ei kuulu minu tegevusse sihitult kaubanduskeskuses tiirlemine, et siis anda oma pühadesoov kellegile edasi materiaalse väärtuse näol. Minu jaoks on jõulud aeg, kui ma olen maal, keset lund ja metsi, eemal inimestest, süües ennast koomasarnasesse olekusse mandariinidest, piparkookidest ja šokolaadist. Ning siis söön veel. Loomulikult söön liha ja vorsti ja kalkunit ja kurki ja kõike, mis kõrist alla suudan pressida. Selle kõrvale väike pits ja minu jõulud on õnnestunud. Ei mingit stressi, tõmblemist või närvilisust. Seda kõike kuni seniste jõuludeni, kus minuga juhtus väike jõuluime. Peale seda pole minu jõulud enam kunagi endised. Laupäeval kutsus üks ammune sõber mind oma sünnipäevale. Kuid aastatega olen ma muutunud laisaks ning tihti peale ei viitsi ma end enam sinna-tänna vedida, selle asemel peesitan kodus, vaatan telekat või loen raamatut kuni uinun. Aga kuna sõber oli juba ammune ning polnud teist kaua näinud ja sai ka lolli peaga öeldud, et tulen, siis pidin end linna vedama. Kodust väljudes tabas mind ebameeldiv üllatus, et ilm on na nõme. See ei mõjunud mu peotujule just hästi. Linna jõudes väljusin kogemata üks peatus varem bussist, seistes siis lollilt Viru keskuse ees. Hakkasin vantsima linna, aga ei jõudnud õieti sammugi teha, kui mingi nähtamatu jõud mind enesesse haaras ja keelitas mind sisenema sellesse valgesse kotta. Fakk it! Kuna polnud isu nagunii pidu panna, siis mõtlesin, et eks ma siis teen sõbrale millalgi joogi välja. Pealegi kui ta tahab mind näha, siis on tal mu number ning sisenesin müts kahe käe vahel heledalt valgustatud kaubanduskatedraali. Poest väljusin tund aega hiljem, kaks kilekotti täidetud hea ja paremaga. Midagi näkitsemiseks, midagi söögiks ning tõeline piece de la recistance- kondentspiim. See magus jumalate nektar, helesinise kirjaga plekkpurk, toodetud Lätis. See on see, mida ma olen otsinud ning mille ma veel sel samal laupäeva õhtul trussikute väel näost sisse ajan. Mind ei häiri, et umbes 60% juhtudest paneb ta mu kõhu valutama või lisab minu jumallikule figuurile 10 grammi seda paha rasva. Polegi ausalt öeldes kunagi plaanis olnud, et minu matustel saaks kõik leinajad öelda, et vaata kui terve ja musklis keha tal oli. Öösel ärkasin ma äkitselt nagu vampiir. Ma istusin voodis ning taipasin, et olin end eelmine õhtu päris täis puukinud ning see helesinise sildiga kondentspiima purk on jäänud puutumata. Tükk aega mõtlesin, et kas peaksin ootama hommikuni või minema kohe ja sööma selle. Ei harutanud ma seda mõttelõnga kaua ning ajasin end voodist püsti ja hiilisin kööki. Paotasin külmiku ukse. Mind tabas ere valgus, kui oleks keegi vahetanud maheda külmiku lambi tuhande vatise prožektoriga. Järsku taipasin, et see ei ole lamp, mis seda eredat valgust kumab, vaid minu Läti kondentspiim. Olin üpris ehmunud ning võtsin aluspesu väel istet põrandal, kui äkitselt hakkas minuga kõnelema puuslik, mille minu õde mulle kinkinud oli. Ta rääkis suursuguselt ning ütles, et ta on Püha Nikolaus ning see helesinise sildiga Läti kondentspiim on Pühade Hing ning mina olen valitud seda kaitsma kurjade jõudude eest. Esialgu olin veendunud, et ma magan ja näen und või minu koni on põhjustanud tulekahju ning ma olen suremas vingugaasi kätte, aga puuslik jätkas rääkimist ning lausus, et ma valmistuksin võitluseks, sest Pühade kuma on märgatud ja tumedad jõud liiguvad minu poole. Vaatasin aknast välja ning kauguses nägin lähenemas tumedat poolt. Neid oli kolm. Üks oli hipi, teine oli usklik ja kolmas puuetega inimene. Mind haaras paanika ning ma üritasin leida relva, millega end kaitsta. Puuslik lausus, et minu köök on täis sõpru ning nad kõik on valmis oma isandat teenima. Ja niimoodi astus minu ette terve armee. Hapukurgid, moosipurgid, verivorstid, šokolaad, mandariinid, pudrunui, mikser, kõik nad vandusid mulle, kui oma isandale truudust ning valmidust ohverdama end minu ja Pühade nimel. Puuslik lausus, et ma suudleks kondentspiima purki ning siis on lahingus Jumala käsi minu pea kohal. Suudlesin plekkpurki ja haarasin kööginoa, mis muutus mõõgaks ning tormasin lahingusse. Lahing oli halastamatu, ma nägin oma ustavaid teenreid ja sõdalasi langemas, kuid peale pikka lahingut ei olnud minu mõõk pimeduse teenritele andestanud ning läbi minu ustava kööginoa olid hipi ja heategevuslik usklik langenud. Veel oli jäänud puuetega inimene. Järsku nägin ma kirvest langemas, ma teadsin, et miski ei päästa mind selle eest kui järsku hüppas kirve ette minu vanaema vaarikamoosi purk. Ta purunes tuhandeks killust ning soe ja soolane vedelik pritsis mu näkku. Ma tõstin mõõga ning poolitasin puuetega inimese. Lahing oli läbi ja Pühade Hing päästetud. Ma seisin keset kööki, käes nuga, nägu moosine ja põrand kaetud moosi ja kurkidega. Puuslik ei rääkinud enam, ka kondentspiima purk ei helendanud. Pühkisin moosi põrandalt ja pesin näo ning läksin tagasi magama, maiustamata kondentspiimaga. Sel ööl ma magasin nagu beebi, teades, et ma olin teinud midagi head ja päästnud Jõulud. Mida ma selle pika ibaga tahan öelda on see, et ostke asju, koguge asju, kinkiga asju ja hoolige asjadest. Asjad on head, nad täidavad teie kõhtu, toovad teie ellu valgust ja tegevust. Ning olles neile hea isand või emand, tasuvad nad teile kord selle vaeva eest vääriliselt, sest Pühad, see on asjades. Häid jõule!

Teip toolil

2008-12-22T10:56:00.002+02:00

Täna hommikul tööle jõudes avastasin, et mu tool on pakendamisel kasutatavaid väikesemõõtmelisi kiletaskuid täis teibitud. Aitäh, tundmatu sõdur! Ainult selline küsimus - kas sa tulid ekstra nädalavahetusel seepärast tööle?